Juri Lotmani «Vestlusi vene kultuurist» avardab maailmapilti
Integratsiooni õppevahend
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänavu oktoobris saab juba kümme aastat Eesti läbi aegade ühe kuulsama teadlase Juri Lotmani surmast. Kuid teisalt on just see aastakümme muutnud Lotmani sõna eesti vaimukultuuri ning ühiskonna elavaks osaks. Tema Pushkini-monograafia, «Kul- tuurisemiootika», «Semiosfäärist» ning «Kultuur ja plahvatus» jõudmine eesti keelde tähendas, nagu ta ise eessõnas 1990 ilmunud «Kultuurisemiootikale» tunnistas, «semiootika koputust oma kodu uksele».
Nüüdseks on kodu ta täielikult omaks võtnud, ta on üks Eesti märke. Läbi tema mõtteilma ei avasta me mitte ainult kultuuri tekke- ja toimimise mehhanisme, vaid ka seda, miks eesti, vene, prantsuse ja mis tahes kultuur on niisugune, nagu see on.
Suurejoonelist kinnitust sellele pakub ka Lotmani viimaseks suurteoseks jäänud «Vestlusi vene kultuurist», mille esimest köidet esitletakse esmaspäeval Tartu Kirjanduse Majas. Saanud alguse televestluste sarjast, mille kordust näitab ka Eesti Televisioon, kujunes Lotmani mõtisklustest, näidetest ja kommentaaridest kütkestav raamat «vene hinge» keerdkäigulisest kujunemisest ja olemusest.
Kes loeb Lotmanit, see mõistab, et müstiliseks peetavas Venemaas ja tema kultuuris vaatab vastu erakordne kooslus lääne ja ida tsivilisatsiooni erijoontest.
Lotmani raamat on lugu Venemaa vastuolulisest integratsioonist Euroopasse. Aga see on ühtlasi integratsiooni-õpikuks nii Eesti venelastele kui ka eestlastele. Venelastele selles mõttes, et ta meenutab neile vene kultuuri seost aadlikultuuriga - mille keskmes oli «teenimise õilsus ja kohustus» - ning aitab seeläbi vabaneda aastakümneid nende kollektiivset teadvust mürgitanud masohhistlikest hirmudest. Eestlastele õpetab aga Lotman kultuuri-identiteedi lihtsat reeglit: õppida tundma nii oma kui võõrast, võtta ümbritsevast mitmekesisusest üle kõike seda, mis toetab loovust ja elujõudu, püüda mõista teisi, selleks et mõista iseennast.
Ükski integratsioon pole ühepoolne. See on vastastikune lähenemine, mille keskmes on teise omapära tunnustamine. See omapära ilmneb kultuuris, mis mõjutab nii argielu, ühiskonda kui ka poliitikat.
Eestit on mitme põlvkonna vältel püütud «integreerida» küll saksa, küll vene ruumi. Nüüd käib võidu integreerimine Euroopasse. Juri Lotmani kultuuriloolised vestlused aitavad sellele vastu minna lahtisi silmi.