Eurolaul vajab uusi tuuli

Olavi Pihlamägi
muusikaajakirjanik

Mina andsin endast parima ning ma ei põe! Just nii olevat mitmete ajakirjanike kuuldes läbikukkumist Eurovisioonil põhjendanud Vaiko Eplik.

Olles mõned päevad Riias, püüdsin hoolega mingitki hinnangut meie laulu ja esitaja kohta kinni püüda, kuid see lihtsalt ei õnnestunud: täielik huvipuudus. Küllap tajuti ka kodus, et seekord murrame halja oksa, millel pikki aastaid oleme muretult eurolaulu lõõritanud.

Kelle huve esindab žürii?

Ma oleksin Epliku suhtes siiski ülekohtune, kui kõik tema süüks ajaksin. Tegelikult oli tema oma nostalgilise lauluga ühel saatuslikul hetkel vales kohas ehk Eesti eurolaulu žürii ukse taga.

Sealt jõudis ta libedalt finaali ning rahvusvahelised spetsid pärgasid ta võiduga. Mitte keegi ei julgenud siis öelda: «Stopp, poisid, tee on meie ees liiga püsti!» Kuigi teati, et see laul ei löö läbi. Ja mitte meloodia, vaid heas või halvas mõttes estraadlikkuse puudumise pärast.

Mina tahan nüüd valju häälega küsida, kelle maitset esindasid tänavu meie Eurolaulu rahvusvahelises žüriis Rootsi dirigent Anders Berglund, Belgia laulja Sergio, Sloveenia lauljatar Darja Svaiger, Saksa teleprodutsent Manfred Witt, Iisraeli laulja Moshe Datz ja lätlasest saatejuht ja bändimees Reinars Kaupers? Nendest riikidest ei tilkunud mitte ühtegi punkti. Kellele siis nende maitset nii väga vaja on?

Islandi muusik Bo Haldorsson andis Eplikule 12 punkti, tema riigi panuseks jäi 1. Kõige tasakaalukamalt oli 7 punkti andnud inglise muusikalitäht Michael Ball, mis tõi inglastest televaatajailt meile 3 punkti.

Ma ei ütle, et need muusikud poleks profid, kuid keda nad Eesti eurolaulus esindavad? Võib-olla on ikka õigus paadunud pessimistidel, kes näevad neis oma riigi esindajaid-konkurente, kes peavadki meie senisele edule tõkkeid ette seadma? Ärgem iial unustagem ka musti stsenaariume.

1996. aastal kasutas Eesti esimest korda rahvusvahelise žürii teeneid ning nende otsustusest oli meile ainult kasu olnud: punkte sadas ning järjest kõrgemad kohad tõstsid meid Eurovisiooni parnassile.

Algselt eesti muusikute konnatiiki värsket vett toonud rahvusvaheline seltskond pidi andma teavet erinevate regioonide eelistustest.

Paraku on aastatega olukord muutunud: ainuvalitsema on asunud rahvahääletus. Profižürii võib küll öelda, et see on ilus laul, kuid mingit reaalset tagasisidet see massidelt ei too.

Olen oma vana hea kolleegi Juhan Paadamiga kordi vaielnud praeguse süsteemi võimaliku muutmise üle.

Loomulikult ei oska ma välja käia mingit hullukindlat mudelit, mis igal aastal täisedu garanteeriks, kuid selles, et praegune aastast aastasse korduvate rahvusvaheliste ekspertide kaasamise süsteem on vigane, olen veendunud küll!

Samas kostab hääli, et üleüldine televoting’u süsteem peaks samuti muutuma.

Edu valem?

Ilmselt keerulisim rahvusliku valiku süsteem on rootslastel, kes lasevad lauludel läbida mitmekordse telepubliku kadalipu, seejärel piirkondlikud žüriid, et finaalis summeerida tulemus.

Jälgisin tänavu hoolega kõiki Rootsi veerandfinaale, kus rahva lemmikute hulka sattusid suisa rahvalaulikud, kuid lõpufilter tegi oma puhastuse päris kenasti. Tänavune 5. koht pole sugugi halb.

Samas ei saa unustada fakti, et tänavuse Eurovisiooni kolm esimest laulu määrati riikide orgkomiteede poolt. Ei mingit võistlust, ei raha ega aja raiskamist! Siin on papihunnik ja x-päevaks olgu laul valmis!

Äkki tooks see valem ka meile edu? Ühel aastal valib Pajusaar esineja ja teeb laulu, teisel Must, kolmandal Lõhmus? Või lähtuda esinejast? Esikolmiku riigid Türgi, Belgia ja Venemaa just seda tegidki.

Aga üks lahendus on siiski veel. Kui juba mingi Austria kloun Alf Poier Euroopale peale läks, siis on meie trump- äss alles Pärnus peidus. Kui Kuldsele Triole paras laul ehitada, saaks pulli rohkem, kui seedida suudaksime. See pole küll muusika, aga kõrge koha nimel tasuks mõelda.

Olen nõus Jaak Joalaga, et Euroopa muusikamaitset me küll kasvatada ei suuda. Löögem siis selle saatel ise hoolega takti - on lõbus meil endil ja hea õnne puhul ka teistel.