Igor Taro

FOTO: Raigo Pajula

Vaatleja Igor Taro kirjutab, et Baltimaadest pärit naissnaiprite, valgete sukkpükste ning muude üleloomulike jõudude kaasamine võis olla tingitud Vene väejuhtide vajadusest suunata vastutus oma saamatu tegutsemise järel kõrvale.

Tšetšeenia on tänaseni Venemaa veritsev haav, millega ollakse pikkade aastate möödudes küll harjunud, kuid mis annab endast teada paraja järjekindlusega. Niipea kui õudused hakkavad ununema, lööb valu teravalt taas sisse. Tuletab ennast meelde, värskendab hirmu ja säilitab nähtamatu kontrolli.



Hiljutine Nevski Ekspressi rongi­plahvatus kõlas nende kaugete sündmuste järelkajana, mil toonane Venemaa president Boriss Jeltsin saatis Groznõisse tankid taastama põhiseaduslikku korda. Formaalselt see polnudki sõda. Lühiajaliseks planeeritud operatsioon, mille eesmärk oli taastada kontroll lahku löönud mägilaste pundi üle, kes ühtäkki kujutasid endale ette, et loovad suveräänsuse paraadi taustal endale omaette riigi.



Tänaseni on jäänud õhku rippuma küsimused: kas üle aastakümne veninud verist konflikti oleks võinud vältida, kellele oli sõjategevuseks paisunud vastasseis ikkagi kasulik?



Ümmarguse tähtpäeva puhul praegustele poliitilistele oludele kohandatud kajastuste kõrval on Vene meedias ilmunud ka mõnede toonaste sündmuste tunnistajate mõtisklused, kes pole ka aastate jooksul leidnud neile küsimustele üheseid vastuseid.



Vene peavoolumeedias neid ammugi pole. Seal on Tšetšeenia esimene president Džohhar Dudajev tembeldatud rahvusvaheliseks terroristiks, kuigi tema eluajal niisugust käibefraasi veel ei olnud. Tšetšeenia praegune juht Ramzan Kadõrov laskub pikkadesse arutlustesse lääneriikide Vene-vastase vandenõu teemal, mis on nähtavasti tõsiselt mõjutanud tema maailmapilti teismeeas.



Vähe ausam ja sügavam sissevaade Tšetšeenia problemaatikasse on tänapäeva Venemaal mitmel põhjusel poliitiliselt ebakorrektne.



Esmalt territoriaalse terviklikkusse printsiibi tõttu, mis on Venemaa enda puhul absoluutne, erinevalt naabrite vaidlusalustest territooriumidest.



Vene tankide Groznõisse veeremise ajaks oli Tšetšeenia end iseseisvaks kuulutanud, valinud endale presidendi, kinnitanud uue põhiseaduse ja sümboolika, saanud uue väejuhatuse ning Nõukogude ajast jäänud arsenaliga relvajõud.



Sellele oli eelnenud kohaliku ülemnõukogu suveräänsusdeklaratsioon 1990. aastal, vägikaikavedu Tšetšeenia rahvusliikumise (Kongressi) ning senise nomenklatuuri vahel, mis päädis augustiputši järel vägivaldse võimupöördega.



Sellest kõigest saab (veel) lugeda venekeelsest Vikipeediast. Kuid Venemaa uusima ajalookäsitluse seisukohalt pole need faktid asjakohased. Rahvaste enesemääramisõigus eksisteerib selles vaid väljaspool Venemaad ning separatism saab olla vaid kattevarjuks kallutatud jõudude hämaratele eesmärkidele.



Teiseks oli Dudajev praeguse määratluse kohaselt lihtsalt üks radikaalne natsionalist. Põhines ju tšetšeenide rahvuslik liikumine osaliselt 1944. aasta Kesk-Aasiasse küüditamise mälestusel, mille mainimist võivad kompetentsed ametiisikud tänapäeval käsitleda rahvustevahelise vaenu õhutamise või lihtsalt riigivastase retoorikana. Stalinlikest repressioonidest kõnelemine tõstatab tahes-tahtmata muid küsimusi selle perioodi kohta, mis on Venemaal praeguseks kanoniseeritud.



1990ndate aastate alguse Venemaal paistis kõik siiski mõnevõrra teisiti. Ühelt poolt ummikusse jõudnud vastuolud Boriss Jeltsini ja nõukogudemeelse ülemnõukogu vahel. Teisalt esindas ülemnõukogu spiiker Ruslan Hasbulatov seda «endiste» nomenklatuuri, kellega oli vastasseisus Dudajev. Kasulikke kokkusattumusi oli teisigi.



1992. aastal sõdisid tšetšeenid eesotsas hilisema esiterroristi Šamil Bassajeviga venelaste poolel Abhaasias. Tšetšeeniasse tekkinud «must auk», kus jätkus majandustegevus ilma Venemaa maksuorganite kontrollita, võimaldas salakaubelda nafta, relvade ja millega iganes.



Samal ajal jätkusid väljamaksed Vene riigikassast ning selle ümber valitsenud kaos võimaldas väidetavalt «lüpsta» võltsitud korralduste abil Moskvalt lühikese perioodi jooksul viis miljardit dollarit – selleks oli tšetšeenidel kahtlemata tarvis koostööd kellegagi Venemaa toonasest ladvikust. Sõda sai lahendada võimaliku hilisema uurimise ja asitõendite probleemi. Kuid see on muidugi vaid üks versioon paljudest.



Sõda välistas põhjaliku revisjoni ka vahetult enne seda Euroopast välja toodud väeosade relvastuse ja varustuse osas. Andes samal ajal tegevuseta jäänud sõjaväelastele eesmärgi ning pealikele võimaluse sõjaoperatsiooni najal karjääriredelil tõusta.



«Dudajevi isiklik kohtumine Jeltsiniga võinuks sõja ära hoida, kuid lähikonnale polnud see vastuvõetav ning pingeid keriti kunstlikult üles,» vahendab Vene press praeguse Tšetšeenia parlamendi spiikri Dukvah Abdurahmanovi sõnu, kes oli 1994. aasta sündmuste ühe osalisena Dudajevi suhtes opositsioonis.



Toona Groznõis sügise veetnud sõjakorrespondent Vladimir Voronov meenutas, et Venemaa poliitiliselt juhtkonnalt ei kõlanud 1994. aastal ammendavaid selgitusi sõjaoperatsiooni vajalikkuse kohta.



«Sõja mõttekuse jälile jõuda soovijat peab ootama pettumus: selle otsuse sündimise mehaanika on tänaseni sama salastatud kui 1979. aastal Nõukogude vägede Afganistani saatmise otsus,» kirjutas ta netiajakirjas ej.ru.


Seetõttu jäävadki hetkel Tšetšeenia sõja eesmärkide ja põhjuste kohta ringlema vaid spekulatsioonid.



Nagu näiteks, et Kreml soovis korraldada näitliku õppetunni teistele piirkondadele, kes võinuks samuti Jeltsini suveräänsuse-lubadusele viidates emakesest Moskvast eralduma hakata. Igal juhul võttis Tšetšeenia sõda tükiks ajaks iseseisvusjuttude isu.



Ning vähetähtis pole ju ka Tšetšeenia asukoht Põhja-Kaukaasias Venemaa strateegiliste huvide piirkonnas, mida läbib Kaspia-Musta mere suunaline naftajuhe ning transiidikoridor.



Veel üks aruteluteema on sõja alguse aeg. Detsember 1994 on suuresti tinglik, sest hoolimata Jeltsini ukaasist ja vana-aastaõhtul alanud Groznõi vallutamisest mürtsusid plahvatused täie hooga kogu sügise.



Vene meedia selgitas seda väidetavate kokkupõrgetega opositsiooniga, kuid kust võis küll opositsioon saada enda käsutusse ründekoptereid ja sõjalennukeid? Sellesama opositsiooni nägu ilmestasid novembris Groznõisse sisenenud ja hävitatud tankikolonnist pantvangi võetud Vene sõjaväelased, kellest toonane Vene kaitseminister Pavel Gratšov lahti ütles.



Vene peastaabi sagedane vassimine jätab küsitavaks ka kaotuste ametlikud arvud. Nende kohaselt hukkus 1996. aasta augustiks üle 5000 sõjaväelase, 500 jäi teadmata kadunuks ning 16 000 sai haavata. Inimõiguste ühendus Memorial pakub kahe sõja peale kokku Vene poole kaotuseks 12 000 – 15 000 sõjaväelast, separatistidel 16 500 võitlejat ning kümneid tuhandeid rahumeelseid elanikke nii esimeses kui teises sõjas.



Tšetšeenia sõdade markantseimaks müüdiks olid Baltimaadest pärit valgete sukkpükstega naissnaiprid, kes asusid väidetavalt sõjategevusse terve laskesuusatajate võistkonnana vimmast Vene sõjaväelaste vastu. Seetõttu kandsid nad legendi kohaselt valgeid sukkpükse ning sihtisid eranditult genitaalide piirkonda.



Snaipri-luul leiab Venemaal kõige enam kajastust poliitikute, eriti riigiduuma liikmete suu läbi. Heledapäise Balti naisvõitleja kujund on võitnud püsiva koha nii temaatilises ilukirjanduses kui ka mängufilmides, mis on veelgi süvendanud väljamõeldise kinnistumist kollektiivses mälus.



Sõjameeste folkloor on praeguseks omistanud «valgetele sukkpükstele» rolli juba nii Abhaasia, Transnistria kui ka Mägi-Karabahhi konfliktis. Vikipeedias on olemas samanimeline artikkel, mille sissejuhatus kirjeldab üksikasjalikult «Valgeid sukkpükse» kui eraldi väeliiki, nentides samas, et ühtki dokumentaalset tõendusmaterjali nende kohta pole kõigi nende pikkade aastate jooksul keegi leidnud.



Mitmed Tšetšeenias tegutsevad Venemaa sõjaajakirjanikud on tulutult eelnimetatud «sukkpükse» otsinud ning pole avastanud midagi peale märgadel fantaasiatel põhinevate sõdurijuttude. Sellest hoolimata jätkab müüt oma elu ning oli viimati reanimeeritud 2008. aasta Vene-Gruusia sõjaks.



Valgete sukkpükste ning muude üleloomulike jõudude kaasamine võis olla tingitud Vene väejuhtide vajadusest selgitada ebaõnnestumisi ning suunata vastutus oma saamatu tegutsemise järel kõrvale.



1994.–1996. aastatel kestnud esimese Tšetšeenia sõja lõpetanud Hasavjurti lepinguid käsitles ju valdav osa Vene ühiskonnast häbistava lüüasaamisena. Kuidas aga hinnata teise Tšetšeenia sõja tulemusi, mille raskuspunkt oli aastatel 1999–2000? Vene väed on taas lahkunud, valitsuse  kontroll Tšetšeenia juhtkonna üle on küsitav ning Venemaa maksab riigieelarvest Tšetšeeniale hiiglaslikku andamit.



Vaatamata sellele, kuidas hindab ajalugu antud juhul isa ja poja Kadõrovi rolli, jäävad venemaalastele 15 aasta tagust saatuslikku otsust veel pikaks ajaks meenutama traagilise sisuga märksõnad, nagu Budjonnovski haigla, elumajade plahvatused, Nord-Ost, arvukad suitsiidirünnakud, allakukkunud lennukid, plahvatused metroos ja rongijaamades, Beslan, Nevski Ekspress...