Aleksander Veingold
rahvusvaheline meister males

Kahtlemata on õigus neil, kes osutavad, et maailmareligioonide aluste tundmiseta on kohustuslik haridus puudulik. Õige on aga ka see, et meie ajal oleks totter tõsiselt võtta neid ilmutusi, mis tuginevad igivanadele müütidele.

Olukord, mil pro ja contra on üsna veenvad, tekib tavaliselt siis, kui käsitatav dilemma on püstitatud ebaadekvaatselt. Nii on ka seekord: tegelikult on tänane poleemika kohustusliku usundiõpetuse ümber vaid nende otsuste loogiline tagajärg, mis said volitatud asutuste poolt vastu võetud juba mitu aastat tagasi. Need otsused käisid filosoofia õpetamise kohta - pole raske taibata, et mis tahes usund ei kujuta endast midagi rohkemat kui vaid ühte paljudest võimalikest aksiomatiseeritud filosoofia variantidest.

Eukleidese panus

Aksioomi mõistega oleme kõik koolist tuttavad - geomeetriat õpetatakse juba üle kahe millenniumi, tuginedes sealjuures Eukleidese surematule teosele «Elemendid». Vähesed aga teadvustavad, et «Elementide» loomisel kasutatud aksiomaatiline meetod ongi selleks Hellase geeniuste pingutuse peamiseks krooniks, milleta antiikfilosoofia oleks kui puu, mis poleks kunagi vilja kandnud.

Saanud oma hariduse Platoni akadeemias, teadis Eukleides, et vastavalt aksiomaatilisele meetodile tulebki organiseerida mis tahes teadmiste süsteem.

Miks siis erinevate rahvaste elu alusmüüriks said edaspidi mitte antiiksete mõttetarkade filosoofia aksioomid, vaid need viletsalt juurdelõigatud ning tänaseks päevaks silmanähtavalt aegunud pühameeste postulaadid-ilmutused, mis saidki usundi nimetuse? Pole kahtlust, et see juhtus peamiselt just loodusloo peaaegu täieliku arenematuse tõttu. See, mida ei saanud seletada terav ja ausameelne, aga alles nõrk Mõistus, leidis kergelt põhjendamist usundites.

Religioonide krahh, seejärel ka nende asemele tulnud igasuguste pseudofilosoofiliste «-ismide» kokkuvarisemine (11. septembri varemed matsid maha ka postmodernismi) tõid paljud arusaamisele uue, üldinimliku, ülemaailmse filosoofia loomise vajadusest.

Sellise filosoofiata ei õnnestu maailmas vältida kataklüsme, aga paratamatu globaliseerumine toob kindlasti endaga kaasa järjekordse massilise verevalamise.

Seepärast rõõmustasin väga, kui sain teada filosoofia lülitamisest gümnaasiumi kohustuslike õppeainete hulka. Luues kaasaegse üldinimliku filosoofia ja tuues selle ka kooliprogrammi, õnnestub Eestil taastada aja rebenenud seos ja saada sellega Hellase geeniuste tõeliseks pärijaks! Kas see ei ole siis iselaadi Nokia?!

Vajalik tarkuseõpetus

Läks aga hoopis teisiti - tänaseks on filosoofia kadunud kohustuslike õppeainete nimekirjast! Värske haridusminister on sunnitud kohustusliku usundiõpetuse poolehoidjatele vastu panema (vt PM 17.04.). Kurb lugu!

Sõnasõda usundiõpetuse üle on juba iseenesest tõsiseks etteheiteks filosoofidele, kelle seas on piisavalt palju andekaid ja iseseisvaks mõtlemiseks suutelisi inimesi. Väitlus on vältimatu, aga see peaks olema väitlus kohustuslikust filosoofiaõpetusest.

Haridusminister Toivo Maimetsa ütlust «Eetika on filosoofiakategooria, ma ei näe, et eetika peaks ilmtingimata formaliseeruma kümnes käsus», pean ma tunnistuseks «tarkusearmastuse» peatsest naasmisest kohustuslike õppeainete hulka.