Enn Siimer: ettevalmistus õnnelikuks eluks

Enn Siimer Foto: SCANPIX

Kildu kooli direktor Enn Siimer kirjutab, et gümnaasiumidest räägitakse, kuid põhikoolid poleks nagu midagi. Ent just põhikool peab lapse ette valmistama edasisteks valikuteks.

Õhk on haridusse puutuvatest probleemidest tiine. Ei möödu vist ühtegi päeva, kui ajalehtedes või teleuudistes poleks mõnda kuuma haridusteemalist süžeed. Võib ka aru saada – riigikogus on arutamisel põhikooli ja gümnaasiumi seadus ning näib, et kired selle suhtes on laes.

Aga ühest asjast ei saa ma aru: miks pole arutlustes üldse kuulda põhiharidust ja põhikoole esindavaid seisukohti. Seadus ei puuduta ju põhikooli sugugi mitte vähem kui gümnaasiumiharidust. Ning see, kas ja kui palju tuleks gümnaasiume sulgeda, on hoopiski teisejärgulisem kui see, et põhikooli ja gümnaasiumi hariduslikke eesmärke ja õppesisu tuleb põhimõtteliselt eristada. Seda aga pole võimalik teha, kui põhikool institutsioonina jääb gümnaasiumi raamidesse. Ja põhikooli eesmärk on õpilase edukas astumine gümnaasiumisse.

Hiljuti Tartus toimunud väärtuskasvatuse konverentsil kõneles üks Taani õpetajate ühingu esindaja sellest, kuidas ta kutsus oma 7. klassi õpilased matemaatikatundideks enda juurde koju. Ta näitas neile oma maja, mis vajas renoveerimist. Lapsed lahendasid rühmatööna ülesandeid, mis olid seotud matemaatikaga – pindala, ruumala, materjalikulu ja raha. Lastelt tuli hulk häid ideid, mille peale õpetaja enne ei tulnudki. Kõik need projektid mängiti igakülgselt läbi ning parimad neist realiseerusid hiljem ka tegelikkuses.

Kuid peale otseste matemaatiliste oskuste õppisid lapsed tegema reaalses situatsioonis üksteist arvestavat koostööd ning – mis veelgi tähtsam – nägid oma õpetajat reaalses elukeskkonnas. Tutvusid tema eluliste seisukohtade ja arusaamadega.
Kas te kujutaksite midagi niisugust ette meie koolisüsteemis?

Teine näide on lähemalt. Meie koolil õnnestus saada Avatud Eesti Fondi ja Tartu Ülikooli eetikakeskuse korraldatud väärtuskasvatuse projektikonkursil lisaraha. Koos kohaliku lasteaia mudilaste ja külaseltsi abilistega sõitsid meie kooli 5.–7. klassi õpilased lähedalasuvale Lehola Lembitu linnamäele ja pidid seal viie­inimeselistes rühmades täitma koostööle ja üksteise abistamisele suunatud ülesandeid.

Edukad ei olnud mitte kiiremad ja osavamad, vaid need, kes olid hoolivad ja tähelepanelikud oma kaaslaste suhtes. Ja mis oli seejuures kõige huvitavam? Needsamad igapäevaselt koolis veidi ulakad poisid, kes kipuvad teistele liiga tegema, olid järsku nagu ümber sündinud ja hoolitsesid kadestamisväärse tähelepanelikkusega oma väikeste kaaslaste eest.

Mida ma nende kahe näitega öelda tahan? Meie (põhi)kooli programm on äärmiselt pingeline. Taseme- ja riiklikud eksamid kontrollivad programmi täitmist ning ükski kool, kui ta tahab «pildile jääda», ei saa lubada mööndusi seadusega paika pandud nõudmistes. Õpilased on stressis, aga seda on ka õpetajad.

Siis polegi üllatav, et Eesti kool asub koolimeeldivuse uuringus Euroopa koolide seas tagantpoolt teisel kohal, Taani kool on aga üks esimesi. Võib-olla pole Taani õpilased küll nii targad kui meie lapsed, kuid nad on kindlasti palju õnnelikumad.

Meie haridussüsteem on praegu rõhutatult kaldu gümnaasiumihariduse poole. On orienteeritud keskharidusele ja kõrgkooli pääsemisele.

Eks see peegeldub ka selles, et tänaseni peab hea põhikooliõpetaja suurimaks tunnustuseks edutamist gümnaasiumiõpetajaks. Annaks jumal, et ma eksin. Sest tegelikult valdab põhikooliõpetaja ja gümnaasiumiõpetaja täiesti erinevate inimeste maailma. Juba arengupsühholoogiliselt on 10–14-aastane laps ja 17-aastane nooruk väga erinevad. See, mis töötab 17-aastase juures, ei pruugi 13-aastasele üldse mõjuda.

Lapse üldine inimesekeskne ja terviklik areng on jäänud tagaplaanile. Areng, mille eesmärgiks on iga lapse eelduste ja annete väljaarendamine, tema väärtuspõhise arusaama täiendamine, mis ei saa sündida mitte teadmiste, vaid ühise tegevuse ja üksteisega arvestamise kaudu. Kus õpetaja ei ole mitte teadmiste andja, vaid laste maailma kujundaja ja vormija.

Ajale on jalgu jäänud põhikooli üldriiklik õppekava, milles ainekeskne teadmiste omandamine ei jäta piisavalt ruumi ja võimalusi lapse kui terviku üldiseks arenguks. Ma ei saa öelda, et õpetajad meie koolides sellega ei tegele. Muidugi tegelevad. Kuid pigem kehtiva õppekava kiuste kui seda järgides.

Õppekava nõuab õpilastelt tohutu hulga eriteadmiste valdamist olgu siis bioloogias, geograafias, keemias või matemaatikas. Õppekava nõuab just teadmiste omandamist, kus õpetaja on taandatud õpikul põhinevate teadmiste edasiandmisele. Kui aga õppetöö ei laabu, tuleb õppeedukust parandada ja õpetamist karmistada.

Seetõttu vaatlevad meie õpilased teadmisi kui midagi niisugust, mis on väljaspool ja eraldi nende isiklikust maailmast. On üks maailm, mida õpetab kool ja mis seostub sõnaga «peab», ning on teine maailm, kus kehtivad hoopis teised reeglid.

Usun, et paljud on meie laste juures kogenud paradoksi, et lapsele on suhteliselt lihtne teha selgeks, kuidas ühes või teises olukorras peab käituma. Nad vastavad õigesti sellele, mis on õige ja mis vale. Kuid reaalsetes elulistes olukordades, suuremas või väiksemas rühmas ei jää neist teadmistest suurt midagi järele. Reaalse käitumise tingivad hoopis teised asjaolud, mis viitavad sellele, missugune on rühmas valitsev mentaliteet ja mida võivad tema käitumisest arvata kaaslased.

Teadmisi ja meetodeid, mis on omal kohal kõrg- ja gümnaasiumihariduses, ei saa rakendada lapsele, kel puuduvad veel oskused ja kogemused, kuidas tulla toime reaalses elus, oskused teha eetilisi valikuid ja väärtustada üldinimlikke ideaale.

Algkooliastmes toimib hästi «Hea alguse» õppekava. Analoogilist – õpilase osalust ja aktiivsust väärtustavat – metoodikat tuleks laiendada kogu põhikoolile.

Juba ammu täheldati, et õpilane ei saa olla lihtsalt anum, mida koolis tuleb teadmistega täita. Õpilased pole erinevad mitte ainult individuaalselt, vaid ka vanuseliselt, iga arengujärguga kaasnevad lapsel erinevad dominandid. Kui õppeprotsess neid muutusi ja psühholoogilisi vajadusi ei arvesta, on raske, kui mitte võimatu saavutada teadmiste ja isiklike kogemuste ühtsust.