Kalle Muuli.

FOTO: Peeter Langovits

Riigieelarvel pole sellest sooja ega külma, kas presidendi kuupalk on paari­kümne tuhande krooni võrra suurem või väiksem. Aga riigivalitsemisele tervikuna ja ühiskonnale laiemalt võib sel väiksel rahasummal olla suur mõju.




Siinmail on aastaid tavatsetud mõelda, et parem palk tähendab ka paremat töötajat ja paremat tööd. Vahel võib see nii ju olla, kuid mitte alati. Ajal, kui maailmas on põrmu varisenud sajandivanuseid panku, mille juhtidele maksti üüratut palka, pole raske näidata põhjusliku seose puudumist töötasu suuruse ja töötulemuse vahel. Nii mõnelgi pool on küsitud, kas krahhi taganttõukajaks polnud mitte hiidpreemiad, mis pangajuhte vales kohas riskima ahvatlesid.



Riiki kimbutab juhtide ülemakstus teistmoodi. Kui rahvaesindaja palk tõsta tasemeni, mida enamik sinna pürgijaid üheski muus ametis ei teeniks, siis soodustab see kuuleka keskpärasuse esiletõusu. Parlamendi enamuse moodustavad siis peagi need, kes on seal ainult palga pärast. See annab parteijuhtidele parlamendi üle suurema väe kui valijale, sest valimistel sõltub paljude kandidaatide edu (loe: elujärg) parteijuhi suvast. Kui inimesel poleks palga poolest suurt vahet, kas töötada parlamendis või oma alal, siis oleks ta oma valikutes märksa vabam.



Veelgi häirivam on ülemakstusega kaasnev mõtteviis. Teenimatult suure palga puhul on kerge tekkima mõte: kui ma saan keskmisest neli-viis korda paremat tasu, ju ma siis olen ikka neist keskmistest neli-viis korda parem inimene. Vimmavinguna levib see mõtteviis Toompealt üle maa, lõhub ja mürgitab ühiskonda, põhjustades kahju, mida pole võimalik rahas mõõta.



Üle lahe põhja poole vaadates on kerge märgata soome rahva kadestamisväärt ühtekuuluvustunnet. Sealsete valitsejate tagasihoidlik palk on selle tundega tihedalt seotud. Mõlemad riigipajukite ääred, nii keskmine pension kui ka presidendi palk on Soomes keskpõrandale hulga lähemal kui Eestis. Aga kas Soome või Rootsi riik on seetõttu tõesti halvemini valitsetud, et rahvaesindajad ja riigijuhid saavad seal võrreldes keskmisega ligi kaks korda väiksemat palka kui Eestis?



Riigikogul on haruldane võimalus näiliselt vähetähtsa palgaotsusega muuta kogu ühiskonda veidi hoolivamaks ja sõbralikumaks. Rahvaesindajail on võimalus näidata, et nad on mõistnud mitte ainult senise palgakorralduse vigu, vaid ka buumiaegse priiskamise jaburust laiemalt. Paraku ei sisenda põhiseaduskomisjoni otsus hoopis tõsta riigijuhtide palka erilist lootust, et riigikogu seda võimalust kasutab.