/nginx/o/2008/07/08/55101t1h287e.jpg)
«Ma näen, et uudis on langenud viljakale pinnasele,» tõdes kaitseminister Jaak Aaviksoo täna pärast seda, kui võidusamba pressikonverents tuli ajakirjanike rohkuse tõttu suuremasse saali üle kolida. Tõesti, sündmustevaesel suveajal oli tegemist päeva esiuudisega. Ent siiani ei ole päriselt selgunud, miks siis sambatrall uuesti käima läks. Pakun välja kolm võimalikku stsenaariumit.
Esiteks: Keskerakonna sambavastasus. Pärast pressikonverentsi kiiresti saabunud Tallinna abilinnapea Taavi Aasa kommentaar ütleb otsesõnu, et samba mittevalmimisega kaotab valitsus «lahingu». Vastuoludele linnavalitsusega vihjas ka kaitseminister, kes oma pressikonverentsi lõpus ütles, et teda panevad imestama ühiskonna «vikerkaarevärvilised» tunded vabadussõja suhtes, ent kui ta meenutab, et meil on palju neid, kelle jaoks vabariik sai valmis alles augustis 1991, siis ei peaks ta ehk eriti imestama. Teadupoolest on 1991. aasta taasiseseisvumise tähistamist enim seostatud just Tallinnas võimul oleva Keskerakonnaga. Märgime siiski veel seda, et kuigi Aas kirjutab, et valitsus on lahingut kaotamas, ei selgu tema kirjast, kellega siis täpselt madinat peetakse, sest samba avamise edasilükkamises pole «kübetki süüdi Tallinna linn».
Teiseks: kaitseministeerium ei saanud lihtsalt hakkama. Sambaehituse algusest peale oli teada, et see on asi, mille ehitamiseks puudub Eestis kogemus ning millega samas on tuline kiire: samba valmimisega planeeriti panna punkt Vabariigi 90. aastapäeva pidustustele. Kui lisaks tekkisid probleemid samba materjalide ja paberitega ning ühiskonnas ei tahtnud vaibuda kunstirahva protestihääled, otsustas ministeerium - mille kompetentsiks on ju ikkagi Eesti kaitsevõime, mitte monumentaalarhitektuuriga seotud küsimused - aja maha võtta.
Kolmandaks: konspiratsiooniteoreetikute eri. Eile õhtul peeti valitsuses pikka ja väga põhjalikku kabinetinõupidamist, mille teemaks teadupoolest olid valusad eelarvekärped ning milles sisulisele kokkuleppele endiselt ei jõutud. Ent täna pole neist kusagil kanalites juttu olnud. Kas pole mugav, et päev pärast koalitsiooni potentsiaalselt suurt tüli kerkis päevakorrale emotsionaalne, meediale mugav, kuid riigivalitsemise rahalise poole pealt suhteliselt ebaoluline teema?
Igatahes tundub, et inimestele hakkab sambadraamast küllalt saama. Tänases Postimehe gallupis arvab kolmveerand vastajatest, et sammast pole ülepea tarviski.