Berk Vaher: kirjanduse külm sõda

Berk Vaher Foto: Peeter Langovits

«Nullindaid» on jäänud paari nädala jagu. Eesti kirjanduselus on kümnendit iseloomustanud kirjanduse «kaotatud suuruse» otsingud.

Eesti kirjanike olemasolu iseenesest ei tekita selles keeleruumis enam kuigivõrd uhkust ja poolehoidu ning meie looming ei kuulu eelislugemisele ainuüksi seepärast, et on algupärane omakeelne kirjandus. Pigem süveneb avalikkuses skepsis eesti kirjanduse suhtes, üksikud menukad erandid vaid kinnitavad reeglit.

Eelarvamuste kõigutamiseks ei piisa aga enam «paremini kirjutamisest», vaid kirjanikud on end aina pidanud õigustama ka meedias ja kõnekoosolekutel – nõnda ka sel nädalalõpul toimuval «Paabeli raamatukogu» konverentsil.

Külmaks sõjaks võib olukorda kirjanduselus nimetada seetõttu, et vastasseis põhineb ju kummati pigem huvivaegusel, kui otsesel agressioonil.

Lahinguid ei ole löödud, ainult peetud teatavaid nüselemisi virtuaalsel rindejoonel (olgu teemaks siis kultuurkapital, kirjanikupalk või mõni ETV luuleminutites kõrva riivanud sõna).

Ent külma sõja meelsust kannab ka end lugejatega samastava, kuid kummati ka ise raamatuid kirjutava Milvi Martina Piiri intervjuu, mille ta andis hiljaaegu kirjandusportaalile Raamatumaailm (http://www.raamatumaailm.ee/node/2187). Nii mõnedki mõtted selles võtavad kokku netikommentaarides ja kohtumisõhtutel kõlanud etteheited. Näiteks:

«Lugeda on rohkem, kui elu jooksul jõuaksime, pealegi tekib muid köitvaid sisendeid pidevalt juurde. Osa kirjanike reaktsioon sellele on sõge. Lugejaid nimetatakse nende valikute pärast avalikult pööbliks, kes pole suuteline kõrgest kirjandusest aru saama. Sama hingetõmbega nõutakse tingimusteta lugupidamist ja kirjanikupalga maksmist takkaotsa.

Näägutamine ja nutt selle üle, nagu loeksid inimesed pidevalt valesid raamatuid, on igapäevane. Esiteks pole olemas valesid raamatuid. Teiseks pole olemas rumalaid lugejaid. Ja kolmandaks pole see üldse teiste asi, millega keegi oma vaimu toidab.»

Selles probleemiasetuste puntras jääb hetkel enim silma too «valede raamatute lugemise» küsimus – kui Piir võtab seda pilgata, siis jah, niipalju ma olen nõus, et see ei kuulu kirjanike ja lugejate suhetes peamiste probleemide hulka.

Märksa olulisem ebakoht on, kui lugejad teevad üldistusi uuema eesti kirjanduse kohta mitte ainult olemata vastavaid teoseid lugenud, vaid ka tundmata vajadust oma hinnangut lugemisega kuidagi korrigeerida.

Üks levinumaid süüdistusi on, et uudiskirjandus sisaldab palju roppe sõnu; seda eelarvamust võib kinnitada ka üksainus sõna terve kuu luuleminutites, nii et räägitakse just sellest ega ülepea nendest teistest, mis ka kõlasid ja polnudki ropud.

Või siis leiab see «roppuse» tasand märkamist konkreetses teoses või autori koguloomingus, kus see pole üldse peamiseks jooneks või vähemasti mitte ainsaks oluliseks jooneks, ning omandab jällegi üldistusjõu.

Samas on vaieldamatu vastuolu, et mitmed uuema eesti kirjanduse haruldaselt ülimenukad näited (Mihkel Raua, Olavi Ruitlase, Andrus Kivirähki teosed) sisaldavad tublisti neid põlatud «roppusi», on aga lugejate seas ometi populaarsemad kui paljud «puhtad» teosed. Kas häälekas lugeja on oma pahameeles tegelikult silmakirjalik? Kas ta on oma nõudmistes kirjandusele järjekindel?

Kas ta tõepoolest loeb seda, mida väidab end lugeda tahtvat (kaunist vanamoodsat kõrgkirjandust), või loeb tegelikult midagi muud (ropuvõitu uudiskirjandust), aga põlastab seda avalikkuses ja teeb selle põhjal halvustavaid üldistusi ka kogu eesti kirjanduse suhtes, mille paljud autorid pakuvad lugejale ka «kaunist vanamoodsat kõrgkirjandust»?

Veel üks väide Milvi Martina Piirilt: «Kui kirjanike ja lugejate vahel tekib mittemõistmine, ei ole probleem lugejates.» Vaat kui lihtne oleks nüüd visata see «Pontu» üle aia tagasi ja öelda, et kirjaniku asi on kirjutada, lugeja asi on aru saada.

Ent mis ajast üldse on «mittemõistmine» lugemisel ületamatuks probleemiks? Miks peaks «ei saa aru» kujunema lugemise lõpp-punktiks, mitte selle alguseks?

Kirjandusteooriaga kokku puutunud inimene peaks olema teadlik Lotmani informatsiooniprotsessi tüpoloogiast: a-tüüpi kommunikatsiooniakt toodab minimaalsete kadudega edastatavat teksti, b-tüüpi akt aga poeetilist teksti, mis soodustab maksimaalselt tõlgenduste paljusust ega tohikski olla üheselt arusaadav. «Mittemõistmine» peaks niisiis olema mitte ületamatu kriis kirjaniku ja lugeja vahel, vaid just aktiivse lugemise käivitaja.

Vanema põlve lugejais (ka paljudes õpetajates) võib olla sugenenud tunne, et vanema kirjanduse mõistmine on justkui kaasasündinud ja nõnda siis «hea kirjanduse tunneb ju kohe ära, sest see suudab üldinimlikus plaanis kõnetada igal tasemel lugejat» – kuigi sedagi on kunagi õpitud lugema; uuem kirjandus, mille mõistmiseks tuleb midagi juurde õppida, aga nagu polekski see päris või hea kirjandus.

Praeguseid õpilasi aga ei pruugi kõnetada konservatiivne kirjanduse õpetamise laad ja nii nad ei hooma, kui noored ja mässulised olid oma kuldajal paljud need klassikud, keda neile tunnis hallvanakeste ja kivipuuslikena esitletakse; nii õpivad nad küll tekstist epiteete leidma ja lugemiskontrollis õpetajale tolle enda antud tõlgendust tagasi kirjutama, mitte aga iseseisvalt teose maailma tõlgendama.

Kui aga tunnis jõutakse selle kirjanduseni, mis neid juba elutunnetuslikult rohkem võib kõnetada, võib huvi keerukama eesti uudiskirjanduse vastu olla juba pöördumatult kustutatud.

Küllap on selline arusaam kirjandusõppest liialdatult lohutu ja õnneks on asjad paranemas; ma jälgin rõõmuga plaanitavaid uuendusi eesti kirjanduse ainekavas, kus eesti uudiskirjandusele ja ka vanema kirjanduse mõtestamisele läbi selle kavatsetakse anda senisest märksa suurem roll.

Haridusministeeriumi ideoloogiat on aga puhuti iseloomustanud ka nn funktsionaalse lugemisoskuse eelistamine poeetilisele lugemisoskusele ja sellega võib seostada ka järgmisi Milvi Martina Piiri väiteid: «On tõsi, et teatav osa eesti kirjandusest on eesti lugeja jaoks konkurentsivõimetu» ja «Näiteks kuidas elada tavalist elu ebatavalisel viisil? Kuidas leida kesktee naiivsuse ja küünilisuse vahel? Kuidas vältida pisendamist ja lahenduseta jäävaid konflikte? Kirjanikele, kel neid vastuseid pole, kuluks ära telesaade à la «Eesti otsib superkirjanikku». Las pritsivad seal tinti.»

Niisiis, kirjanduse teeb konkurentsivõimeliseks vastuste andmine? Ennekõike siis ikkagi vastus lugeja küsimusele: «Aga mis mul sellest kasu on?» Kas lugemiskogemus hüvitab kulutatud raha ja aja, kuidas on konverteeritav edasises elus, kas investeering tasub end ära?

Müügitabelites on oluline osakaal eneseabil, elulugudel, kokaraamatutel, reisikirjadel ja «Rikka isal, vaese isal», mis kõik vähem või rohkem kuuluvad funktsionaalsete tekstide hulka, aitavad argielus ja võõrastes keskkondades toime tulla ja edu saavutada.

Nende tabelite põhjal valitseb meil funktsionaallugemise üleküllus, aga samas ähvardab kunstilise ning otsest argielulist kasu mittetaotleva lugemisoskuse kärbumine.

Taandub selline kirjandus, mis ei paku vastuseid, vaid tekitab küsimusi, kummastust ja segadust juurde, ent teeb meid nõnda teadlikuks oma eksistentsi keerukusest.

«Lugejad pole välja surnud, vaid instinktiivselt eemaldunud, peaaegu sisepaguluses. Või rändavad täiesti teistsuguste mõtestamishorisontide suunas,» ütleb Milvi Martina Piir.

Aga täpselt nii on ka kirjanikega. On ka mitmesuguseid kirjanikke, kes ei püüdlegi enam võimalikult suurte lugejahulkade poole, vaid saadavad kodeeritud sõnumeid just oma lugejate suunas. Samas üllatab sageli mind ennastki, milliseid inimesi mu raamatud kõnetavad.

Nad võivad minust täiesti erineda ja mu kirjutatust teisiti aru saada kui ma plaanisin, aga kui see on huvitav meile mõlemale, siis kaalub see kindlasti üles tuhanded, kes võiksid osta mu raamatuid ainult seepärast, et kuulu järgi pidada seal mõned ropud kohad olema (kui mul oleks neile midagi sellist pakkuda).

Aga see on vaid üks võimalik hoiak, kõiksugu üldistused «eesti kirjanike» kohta on äärmiselt tinglikud. Mingit veidigi arvukamat eesti kirjanike ühisrinnet «lollide lugejate» vastu pole tegelikult olemaski ja ma kahtlen väga, kas sellist rinnet on ka lugejate hulgas «ahnete kirjanike» vastu. Külm sõda kirjanduses on üksikute radikaalide omavahelise vastandumise tulemus, mis meedias ja avalikkuses võimendub – nagu küllap iga külm sõda.

Kuidas seda peatada? «Kuidas vältida pisendamist?» küsib Milvi Martina Piir. Kuidas vältida mingite normatiivide pealesundimist lugeja ja kirjaniku rollidele, kui on teada, et paljud lugejad ja kirjanikud ei taha ega talu säärast nivelleerimist? Kuidas edendada ettekujutust kirjutamis- ja lugemisviiside paljususest ning kirjanike ja lugejate heauskse suhtluse erinevatest avaldumisvormidest, mis kõik väärivad omal moel heakskiitu?

Kui me räägime endale meeldivast raamatust teistele, kartmata seejuures ebatrendikust või naeruväärsust, pidades seda inimestevahelise suhtluse loomulikuks osaks, mitte luksuseks või ajaraiskamiseks, siis saab selgeks mitte ainult kirjanduse väärtuslikkus, vaid ka see, kuidas meie erinevatel kirjanikel ikkagi on erinevaid mõistvaid ja omapäraselt tõlgendavaid lugejaid.

Ma ei mõtle siin blogisid ega jututubasid, ma mõtlen elavat suhtlust. Kõlab võib-olla naiivse ettepanekuna, nagu iga rahuplaan keset «reaalpoliitilist» positsioonikemplust, aga kui palju me siis igapäevases suhtluses vaevume raamatutest rääkima?