Harri Taliga.

FOTO: Peeter Langovits

Kui seni oli palgakasvu nurgakiviks riigi keskmine brutopalk, siis nüüd tahab kõige tähtsama summa, millest tulenevad kõrgemate riigiteenijate palgad, otsustada riigikogu ise, kirjutab ametiühingute keskliidu esimees Harri Taliga.

Kahe ja poole kuu pärast, 1. märtsil tabab riigikogu külm dušš: liikmete sissetulek, mis on seotud riigi keskmise palgaga, väheneb mitme tuhande krooni võrra. Lihtliige kaotab umbes 3000 krooni ning tema palk langeb ilmselt allapoole 50 000 maagilist piiri. Äsja vastuvõetud riigieelarve kuulutab näguripäevi ka järgnevateks aastateks. Nimelt tuleb 2011. aastal loobuda veel ca 2000 kroonist kuus ning palgatõusu pole oodata ka sellele järgneval aastal.

Irvhambad ongi juba märkinud, et majanduskriis sunnib mõtlema sellele, kuidas tulevikus välistada sedasorti ebameeldivad üllatused muidu järjepidevalt kõrgete riigiametnike sissetulekuid suurendanud süsteemis. Jättes siinkohal kõrvale küsimuse, kas tegu on juhusliku kokkusattumusega või mitte, tuleb tõdeda, et rahvaesindajad arutavad just praegu kõrgemate riigiteenijate (milline suurepärane sõnaleid!) ametipalkade seaduse eelnõu.

Eelnõu seletuskirjas nimetataksegi muudatuste ajendina soovi siduda riigi kõrgeimate ametiisikute palgad lahti Eesti keskmisest palgast, mainitakse ka vajadust korrastada poliitikute ja tippametnike palgasüsteemi. Mida siis korrastamise sildi all  plaanitakse?
Kindlasti võib muudatuseks nimetada palgakoefitsientide süsteemi vormilist ümberpööramist. Kui praeguse korra järgi kasvavad palka mõjutavad koefitsiendid väiksemast suurema poole, siis eelnõu muudab kõik risti vastupidiseks ning absoluudina tahetakse paika panna kõrgeim palgamäär, et sellest siis aste-astmelt allapoole tulla. 

Teiseks väärib märkimist, et kui seadus praegusel kujul vastu võetakse, ei pruugi kutsutud ja seatud enam karta oma palga vähenemist. Selle riski välistab nutikas indekseerimismehhanism, kus must valgel kirjas, et indekseerimisel arvestatakse vaid tarbijahinnaindeksi ja sotsiaalmaksu laekumiste kasvu. Ja vajadusel tõestab ka esimese kursuse juuratudeng ära, et negatiivne kasv on absurd ning seaduse kontekstis oleks selline tõlgendus lihtsalt kohatu.

Seevastu aga annab eelnõu riigikogule vabad käed muuta n-ö kaheaastase etteteatamisega tipp-poliitikute ja -ametnike palka – olgugi et see jõustub siis, kui tööle asub järgmine parlamendi koosseis. Elu ohtu seadmata võib võtta üsna kanget mürki, et selliste tähtaegade puhul ei tõuseks järgmise kriisi tingimustes päevakorda eliidi palkade kärpimine.

Sisulise poole pealt torkab aga silma valitud seltskonna laiendamine ministeeriumide kantslerite, asekantslerite, maavanemate ning ametite ja inspektsioonide peadirektorite võrra. Seega pääseb kõrgliigasse veel sadakond ametnikku, kes praegu kuuluvad ametlikult veel üldise riigiteenistujate palgaastmestiku alla. Arvestades seniste arengute loogikat, on piisavalt põhjust eeldada, et sellega kaasneb ka rohkem või vähem kopsakas palgatõus.

Pealegi on eelnõu autorid ja menetlejad avalikult kinnitanud, et koefitsientide tõstmise kaudu on juba suurendatud ka tulevaste ministrite, riigikohtu liikmete jt palku.
Kõik kirjeldatu peaks seadustamisel jõustuma paari aasta pärast. Ja kahtlemata  jõustubki, sest tegemist on eelnõuga, mida iseloomustab valitsus- ja opositsiooni­erakondade harvanähtavalt üksmeelne toetus.

Kui kulukaks see meie maksumaksjale kokkuvõttes läheb? Küsimus on seda asjakohasem, et riigi kulutusi on kokku tõmmatud eelkõige nende riigiteenistujate arvel, kelle palgad jäävad allapoole statistilist keskmist. Tänavu pea viiendiku oma palgast kaotanud päästjad on sunnitud 2010. aastal sama hästi kui ühe kuu töötama tasuta, politseinikud peavad võtma palgata puhkust jne. Ning palgatõus ei terenda neile ka 2011. aastal, kui jõustub kõrgemate riigiteenijate uus palgakorraldus.

Valitute kasti kuulujate tulevaste sissetulekute eest hoolitsemise tuhinas ei saa aga üle ega ümber küsimusest, miks soovib Eesti riik kohaldada dia­metraalselt erinevat palgapoliitikat tippude ja nn pööbli, lauaülemast allapoole jäävate riigiteenistujate jaoks. Uus avaliku teenistuse seadus, mille eelnõu samuti praegu riigikogu menetluses on, jätab kõik palgaküsimused asutuste juhtide meelevalda ega maini poole sõnagagi tavaliste riigiametnike palkade pidevat indekseerimist.

Sikkude eraldamine lammastest on muutunud nii tavaliseks, et paljud inimesed ei oska seda enam pidadagi ebavõrdseks kohtlemiseks. Eelnõu esmavariandis räägiti küll kõigi lisatasude kaotamisest inimestele, kelle palgasüsteemi muuta tahetakse, kuid sellele ideele tõmmati kiiresti pidurit.

Haudvaikuses on aga mööda mindud esinduskulude küsimusest, mida kehtivad seadused näevad lisaks presidendile ette ka ministritele (20 protsenti palgast). Ometi tekitas  30-protsendilise esinduskulu kehtestamine riigikogu liikmetele paari aasta eest avalikku rahulolematust, millele valitsejad mingit tähelepanu ei tahtnud pöörata. Asjaolu, et masust tingituna rahvaesindajate esinduskulusid ajutiselt vähendati, ei tee probleemi olematuks.

Kui ministri praegusele ligi 70 000-kroonisele palgale lisandub maksuvabalt veel iga kuu 13 500 krooni, siis riigikogu liikme esinduskulu on kärbituna praegu veidi üle 5200 krooni. Et eraõiguslik juriidiline isik (nii ettevõte kui nt mittetulundusühing) tohiks erisoodustusmaksu tasumata kulutada 2009. aasta detsembris nn esinduskuludeks sama palju kui parlamendisaadik, peaks ta töötasudena maksma oma töötajatele kokku üle 237 000 krooni – st andma tööd 20 inimesele, kes kõik saavad riigi keskmist brutopalka.

Juba aastaid on valitsused rääkinud sellest, et tööandja peab töötajat motiveerima palgaga, mitte aga slikerdamist võimaldavate väljamaksetega. Ometi ei kõhkle seadusandja taas kord rakendamast äraleierdatud loosungit: «Käi minu sõnade, mitte minu tegude järgi.»

Ent naaskem uue süsteemi tagajärgede juurde. Kui seni oli palgakasvu nurgakiviks statistiline keskmine brutopalk, siis nüüd tahab kõige tähtsama summa, millest tulenevad kõrgemate riigiteenijate palgad, otsustada riigikogu ise. See tähendaks kitse panemist kärneriks, sest juba praegu leiutatakse innukalt üha uusi «argumente», mille eesmärk on kergitada presidendi palk senisest kõrgemale. Mis doominoefektina toob kopsaka palgatõusu kõigile, kes uude süsteemi kaasatud.

Kuigi uue süsteemi vilju maitseb alles järgmistel valimistel selguv parlamendi isikkoosseis, ei muuda see olematuks silmanähtavat huvide konflikti. Seda on vaja igal juhul vältida, kui tõepoolest tahetakse luua läbipaistev ja usaldusväärne palgasüsteem, mis ei riiva ühiskonna õiglustunnet.