Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeter Ernits
Kuidas see kõik võimalik on olnud, olen endalt viimaste nädalate jooksul ei tea mitu korda imestuse ja hämminguga küsinud. Põhjus on lihtne - olen nimelt kaevunud raudtee erastamise tihnikutesse. Riigikogu uurimiskomisjoni, erastamisagentuuri nõukogu ja kapos toimunud ülekuulamiste protokollide ligi tuhandel leheküljel avaneb pöörases tempos kulgenud sürrealistlik rahvuslik vodevill.
Kahtlust pole mitmes asjas. Esiteks, et erastamisagentuuri viimane umbkeelne peadirektor Jaak Liivik oli suures mängus kõigest tankist. Teiseks, et keegi juhtis raudtee erastamist kindlakäeliselt ühes kindlas suunas.
«Ma olen väga kaugel sellest, et süüdistada nõukogu ministritest liikmeid selles, et nad tahtsid, et asi kehvasti lõppeks, aga keegi juhtis seda protsessi väga oskuslikult,» väidab raudtee tänase omaniku Jüri Käo lähedasi sõpru suurettevõtja Toomas Luman.
Kuigi Luman tunnistab, et sel poliitikul on nimi, põikleb ta vana rebasena selle väljaütlemisest ometi kõrvale: «Ma kahjuks pean ütlema, et ma ei saa praegu tema nime kõigele vaatamata ütelda.»
Mees, kes suure mängu kulisside taga seisis, jääb esialgu veel tundmatuks. Tõsi, tema kõrvad paistavad siin-seal siiski välja. Kuigi tihti mainitakse Pakterminali endise juhi Anti Oidsalu nime, ei kuulu need kõrvad, millest ma praegu räägin, siiski talle.
Tõsi, just Oidsalu ilmub ikka ja jälle otsustavatel hetkedel välja. Näiteks paar päeva enne Rail Estoniaga sõlmitava lepingu tähtaega saatis just tema linnapea Jüri Mõisa ühes truu saatja Meelis Laoga Londonisse Angotti ja Sposatoga kohtuma.
«Olen Pruuli käest kuulnud, et tema naabrimehe Oidsalu ukse ees seisis ülepäeviti Meelis Lao auto,» tsiteerib Äripäev Daiwa-afääri kurikuulsat kangelast Marcel Vichmanni - meest, kes «suure raudtee» erastamise ajal, 2000. aasta lõpus sai ise Edelaraudtee omanikuks. Vichmanni pinginaabrile Tiit Pruulile, kes viimastel aastatel eelistab Eestist võimalikult kaugel viibida, kuulub samal ajal kolmas raudtee tükeldamisel tekitatud firma EVR Ekspress.
Ja veel. Üllatusega olen avastanud, et raudtee mehelepanemisega oli nii või teisiti seotud suur osa Eesti ühiskonna eliidist.
Kuigi palju on räägitud rahapesu eest türmis istunud Angottist, ent sama asja ajas ka advokatuuri aukohtu tänane esimees Toomas Luhaäär. Raudtee viimaks kosinud peigmehe, juriidiliseks nõustajaks oli aga juhtumisi justiitsminister Märt Raski büroo. Samal ajal tegeles rahandusminister Siim Kallase lihane poeg BRSi rahastamisega.
Võibolla on see kõik juhus. Annaks taevas.