Andres Tarand: Putini kombed ei sobi Eestisse

Andres Tarand kohtus pühapäeval Tartus sotsiaaldemokraatide juhatusega ja selgitas oma reageeringut viimastele sündmustele. Foto: Peeter Langovits

Ekspeaminister Andres Tarandit pahandavad soovitused õppida demokraatiat Venemaalt ning see, et poliitikas saavad järje peale lollid, aga püüdlikud karjeristid. Viimased aastad on Eestis tootnud palju poliitikuid, kel muud eriala ei olegi.

Valitsus, kus teie olite peaminister, sai nime jõulurahuvalitsus. Laari teise valitsuse ajal olite koalitsiooninõukogu esimees, st lepitaja ja kooshoidja. Nüüd aga tõstsite üles vastuolu, kirjutasite oma parteile, et tahate välja astuda. Teil peab olema selleks mingi väga tõsine põhjus?

Tõsine põhjus on tegelikult arenenud kogu selle millenniumi jooksul ja minu lootustele mõnevõrra vastassuunas. See ei ole mingi ühe päeva küsimus. Mõtlen seda, et erakondade moodustamine 1990ndail oli selline protsess, et alguse asi ja oli veakesi-viperusi. Oli küll väga segane aeg, aga näis minevat kindla stabiilsema süsteemi poole.

Siis järsku tungisid pinna alt esile endiste aegade kombed. Ja «endised ajad» ei ole muidugi Victoria ajastu, vaid veidi hilisem – see, milles elasime pikalt.

See tähendab, et erakondade ladvik, mingi väike grupp asus kasutama inimeste hirmutamise ja šantažeerimise võtteid, aga esialgu käis kõik väga jumala vaikselt. Teiselt poolt nägime edutamist, mis tähendas karjäärisüsteemi loomist: loll, aga püüdlik ja saab koha. See kõik on mu meelest demokraatia õõnestamine. Eks ta on maailmas korduvalt järele proovitud ja see ei vii eriti tulemuseni, et rahvas oleks rahul.

Meie erakond pidas küll selles võitluses pikemalt vastu – olles küll mitte ka kõige edukam partei. Aga siis, mõnevõrra hilinedes, asus ka sellele teele. Mulle tundub, et umbes kolm aastat tagasi.

Mis kolm aastat tagasi juhtus?

See on mu sisevaade ja mul on raske seda põhjendada. Loomulikult toimusid vastavad nihked, nagu ikka. Asjad noorenevad ja ilmselt tähendas noorenemine praeguse vooluga kaasaminekut.

Sotside puhul ei ole sellist arengut varem isegi väga märgatud, küll aga on palju räägitud nüüdsest valikust asuda koostööle Tallinna võimuga.

See asi on nüüd küpsenud niikaugele. Need on lähivaatlused nagu riigikogustki, et sa istud seal keskel ja püüad signaale, mida eemal ei nähta. Sisekoosolekutel näeb seda mõnevõrra varem. Sellepärast ma panen need arengud pikema aja peale. Aga avalikult on seda räägitud mõnevõrra hiljem, mida küll väga rumalasti välja öeldi – «valged jõud». See võib olla nii valge ja punase kui valge ja musta vastandusega.

Värvidega märgistamine on muidugi vaieldav, kuid mingisugune veelahe oli ju olemas?

Minu meelest ka, ja teatud korrelatsioon on selle hulgaga, kes omal ajal olid NLKPs olnud. See polnud tahtlik, aga see on veres nagu vanal sõjaratsul. Eks demokraatlikumalt käituvad erakonnad olid selles mõttes ka mõnevõrra väiksema komparteilisusega.

See on muidugi ainult üks indikaator, mis ei seleta kõike. Reformierakond oli näiteks sellel piiril, aga Kallase lahkumine nihutas teda märksa lähemale sellele pundile, kus need vanad kombed rohkem au sees on. See on minu arvamus muidugi, mitte teaduslik töö.

Mis sundis ka sotse lähenema Keskerakonnale, on loomulikult nende väljaheitmine. Eks asju juhtub, aga neid tuleks alati lahendada läbirääkimistega. Siis oleks see käekiri teine ja kellelgi ei oleks, nagu soomlased ütlevad, kantaa kaunaa.

See putinlik stiil, millest olete kõnelnud – kogu see show, need ühislaulud «Edgar, me usume sinusse» –, valija on ju seda toetanud ligi 40 000 häälega Savisaarele, andnud Tallinnas Keskerakonnale absoluutse enamuse. Järelikult inimestele meeldib see?

Inimestele on alati meeldinud ka marssimine ja marsilaulud. See tähendab seda, et kui king majanduslikult pitsitab ja lootust on vähe, on muud raskused, siis minnakse kergesti niisuguste teatrietenduste õnge, mis on rütmilised ja toredad.

Ma ei ütle, et meil oleks nüüd asi nii nagu Saksamaal 1933 või Venemaal 1917 või  ka kaugemale ajas tagasi minnes, aga teatud tunnused on selles, et Venemaal on Putini aeg impeeriumi tagaigatsemise aeg. Kas hinnata seda ebarealistlikuks või ka lähinaabritele mõnevõrra ohtlikuks, see on niisugune küsimus, mida tulevik kindlasti selgitab. Aga igal juhul on see üks tegur, mille peale Eestis tasub mõelda ja valvel olla.

SDE aseesimees Indrek Saar kirjutas Postimehes, et Savisaar on kui müütiline sarvik, kelles nähakse halba ja kurja, aga ka Ansipi Reformierakond on ammu kaotanud liberalismi aated populismile. See tähendab, et Savisaarega kokku minna polekski hullem patt kui Ansipiga koos olla?

Seda on keeruline kaaluda, sest linnavalitsuse tase ei ole sama kui riigi oma, ehkki Tallinn on eriline omavalitsus. Eks omavalitsustes on ka mujal selline praktika, et seal on muud liidud kui riigis, ja seda vahet tehakse.

Mitmete märkide järgi tundub, et tegelikult on Keskerakonnal ikka praegune kava lagunenud Rahvaliit ja mitte eriti tugevad sotsiaaldemokraadid mingil määral allutada. Kui linnas ühinemine toimus, oligi põhiküsimus, kas mängitakse iseenda nägu Tallinna linnavalitsuses välja või mattub see üldise stiili alla, mida me Keskerakonnast tunneme. Sotside võimalused on siiski suhteliselt väikesed, kuigi mitte olematud. Ei saa ju ette öelda, kas eksperiment ebaõnnestub, aga olen pakkunud kaotuse tõenäosuseks 3:1. See on umbes see, mida ma usun. Kui läheb teisiti, siis on ju maru kihvt, kui sotside korralikum asjaajamise stiil ka välja paistaks.

Paljud ei oleks uskunud, et Jüri Pihl tõesti hakkab Savisaare juures abilinnapeaks ja naljaka nimega mupot kureerima. Kas see ongi siis karjääripoliitika?

Ma ei paneks seda just Pihli arvele, ta on juhina siiski veel uus. Seal oli ikka nõudlus töökohtade järele ka olemas. See lause kõlab ükskõik mis erakonnas samamoodi: opositsioonis olles me närbume ära. On ka elulisi vajadusi ja praegu on Eesti tootnud väga palju poliitikuid, kellel muud eriala ei ole. Kui see on massiline, siis erakonnad ongi karjääri peal väljas.

Ma ei taha peita inimlikke nõrkusi ja kõike, aga sealt läheb üks piir, kus hakkab lollide edutamine. See on minu mure, et näiteks ühel ministril – kelle nime ma praegu ei ütle, sest muidu oleks tendentslik – on olnud nõunik, kes ei tea absoluutselt, mis asi on inimarengu indeks, mida on maailmas 200 aastat kasutatud. Siis on midagi väga väära ja vale. Selliseid inimesi ei tohiks valitsuse ringkondades üldse olla. See on üks näitekene, mida igaüks võib täiendada oma kogemusest.

Eiki Nestor ei taha Savisaart, Hannes Rumm ei taha Savisaart, teie ka ei kipu tahtma, aga näiteks Marju Lauristin ja Peeter Kreitzberg ja Jüri Pihl kaitsevad seda valikut ja näevad selles alternatiivi Reformierakonna-IRLi parempoolsele poliitikale, mis pole sotsiaalselt piisavalt tundlik?

Mingil määral on see kindlasti võimalik ja eelnenud kogemuste põhjal on niisugune asi ka täiesti olemas. Kui asi sisepoliitikaga piirduks, siis ma oleks selle eksperimendiga täiesti nõus. Aga paratamatult tuleb siia juurde ka välispoliitiline külg, kus Eesti jaoks on esmatähtsad Euroopa Liit ja Venemaa meie ümber. Sealt sugeneb uus mõõde. Võib-olla muidu ongi hea poliitika see, et hirmutada veidi reformereid, et ega te ei saa kahekesi – Isamaaliiduga on meil suhted traditsiooniliselt paremad olnud.

Aga minu järsk liigutus, et hakka või lahkuma, tulenes ikkagi ühest konkreetsest telesaatest, kus Keskerakonna kongressiga liitus Savisaare jäme jutt, mis kõik suhetes Venemaaga on valesti olnud. Ja kui panna sinna juurde, kuidas ta soovitab meil õppida Vene demokraatiast – siis viskas mul kergelt harja punaseks. Selline jutt tuleb kas kohe sealsamas ümber lükata, kui meie partei seal ka esineb. Või siis on asjad juba sedavõrd hullud, sest märk rahvale ju saadeti ja jäeti selline mulje, et me oleme sellega nõus. See ongi mäng, mille eest peab hoiatama, sest vastasel korral sõtkutakse meid selle supi sisse nii ära, et oleme täitsa kadunud.

1995. aasta uusaastakõnes Eesti rahvale, kui olite peaminister, ütlesite, et normaalsete suhete sisseseadmine Venemaaga kuulub meie eluliste huvide esiritta ja see ei tähenda allaandmist, nagu mõned mustvalge maailmavaate esindajad püüavad väita. Ning teie valitsust tunneme ka sellest, et sel ajal loobus Eesti jäigalt kinni hoidmast Tartu rahu piiri nõudmisest. Nüüd, kui Savisaar kahetseb, et Eesti pole toetanud Nord Streami, tahate välja astuda.

Nord Stream on veel tühilugu demokraatia olemuslike tunnuste kõrval.
Eestis on ka mingisugune üsna mõjukas kildkond, kes käsitleb demokraatiat kuni valimisteni. Kui kast viina on poe taga laiali jagatud, siis see pole ka just ilus, aga meie valimiskomisjon on siiski olnud alati erapooletu, kõik hääled on kokku loetud, nagu on, ja see töötab.

Aga see on alles asjade algus ja nüüd hakkavad kurvemad lood peale, kui pääsetakse valitsusse. Seal on see moment, mis Venemaal pole kohe kuidagi edenenud ja on selge tagasikäik. Järelikult võime oodata siin ka tagasikäiku. No aga siis pole ju üldse sel riigikesel mõtet, kui selles asjas tagasikäik tuleb. Kui kuulda nüüd otsesõnu, et peab tegema nii nagu Venemaal, siis see ei ole küll kuidagi vastuvõetav.

Mis Nord Streami puutub – ma olen kuulnud raadio kaudu ärimeeste kõlavaid sõnu, et nad oleksid sealt midagi saanud. Nemad peavad aga saama ja nende ülesanne see mingil määral ju on. Aga pole olnud ühtki sellist Nord Streami varianti, kus mõni toru tuleks Eesti poole. Need on sinisilmsed unistused.

Tsiteerin jälle Savisaart: «Pime ja paindumatu vastandumine Vene-Saksa gaasijuhtme projektile oli Eesti parempoolsete valitsuste jäme viga.»

Kuna nüüd on ka punt ärimehi viimasel ajal sõna võtnud, siis ma aiman, et see küsimus on ka mõnevõrra võib-olla hoopiski seotud Moskva poliitikaga, kes on andnud väikese vihje, et kui te oleksite niimoodi teinud, siis me teeksime teiega nii.

Savisaar räägib, et koos sotsidega läheb ta riigikogu valimistele ja see pöörab Eesti poliitika vasakule. On tal alust niiviisi kõnelda?

Sellisel juhul peaks olema selge tendents, et sotsid kasvataks oma häältepanust. Minu meelest on praegu suur risk, et nad kahandavad seda mõnevõrra. See oleks tubli sammuke Eesti kaheparteisüsteemi poole, mis minu arvates ei sobi Euroopasse. Siis läheks selliseks kometiks, et mõlemad praegu tugevad erakonnad – kesk ja reform – lavastaksid vastasseise ja tegelikult teeksid midagi muud.

Kas Edgar Savisaar saab peaministriks või presidendiks?

Presidendiks ta ju ei taha, see on lahtilastud linnuke, et seda peaministriplaani veidi udutada ja teha suitsukatet. Peaministri-võimalus ei ole välistatud, aga ma ei ole niivõrd tugev liitja ja lahutaja.

Igal juhul saab see tekkida alles pärast järgmisi valimisi, aga mingit jalustrabavat edu tema kolmandiku häälte  juures ei ole võimalik ette näha. Tallinna valimistulemus ei saa peegelduda üleriigilises, sest omal ajal otsustasime lasta kõik inimesed omavalitsusi valima.

Praegu on seis nii, et võib-olla ajalugu kirjutab Edgarist, et võrreldes Lätiga osutus väga kasulikuks see, et Keskerakond saavutas suure toetuse kohalike venelaste hulgas. See on täiesti võimalik. Siis olen mina nõus talle saatma teisest ilmast pärga või midagi niisugust, aga see on siiski praegu lahtine, sest teine hirm on just see, et Putini kombed tulevad siia.

Kolmikliit on viimase kümne aasta jooksul kaks korda lagunenud, kas see kooslus on nüüd lõplikult kõrvad pea alla pannud?

Ma ei usu, et midagi nii lõplikku on. Soomes oli ju näiteks ajastu, kus Kokoomus ei pääsenud kuidagi valitsusse. Aga üldiselt poolehoid rahvahulkades kõigub. See tendents, et mitteheakskiidetavate võtetega on saavutatud positsioon ja seda üritatakse hoida kõigi vahenditega, ka mittesobivatega, see teebki muret.

Kas poeg Indrekust võiks saada Eesti poliitikas tegija, kes suudaks kokku panna mingi alternatiivi 2011. aasta kevadel neile, kellele ei meeldi ei Savisaar ega Ansip? 100 000 häält on justkui ka mingi kohustus?

Ma ei ole niisuguseid mõtteid heietanud. Need hääled tulid suuresti sellest, et Eesti valijaskond on mõistnud sedasama, mida ma üritasin kirjeldada. Ja see on iseendast hea tulemus. Kas seda olukorda saab edasi viia sõltumatu kandidaat parteilisuse mõttes – ma kardan, et niisugune võte enam ei tööta. Mis ta kavatsused on – me oleme kahe peale kokku sellises vanuses, et ta enam ei pea minuga nõu pidama. Muidugi, kui asjad tulevad, eks me ikka räägime ka, aga ma ei oska tema eest kosta.

Teie paarilauselisele kirjale saabunud ägedad reageeringud näitavad, et teil on autoriteeti, ehkki te aktiivselt poliitikas kaasa lüüa ei soovi. Kas te ümber ei mõtle?

See on niisugune värk, et kui jätad mingi spordi tegemise ükskord maha, siis ei ole ju enam mõtet. Aga kui keegi upub ja appi karjub, siis rõnga üritad ju ikka visata, hoolimata sellest, et ei ole trenni teinud.