Koosmeele koalitsioon

Miks eelistame nelja erakonna liitu

Juhan Parts
Res Publica esimees

Valimised 2. märtsil muutsid Eesti poliitika olemust ja seadsid Res Publica ette põhimõttelised küsimused. Esiteks, mida eesti rahvas meilt täna ootab? Teiseks, kas Res Publica julgeb võtta juhtimise ja valitsemise vastutust? Kolmandaks, kui julgeme, siis kuidas?

Lubasime enne valimisi üheseltmõistetavalt, et oleme võimelised ja valmis kandma valitsemisvastutust. Valijate usaldus tähendab, et meilt oodatakse muudatusi ja arengut ning lubaduste täitmisele asumist. Kui asuksime täna seisukohale, et meil ei ole sisemist kindlust ja valmisolekut, tähendaks see, et oleme kuritarvitanud meile pandud ootusi ja usaldust.

Kuid kinnitan veel kord: meie jaoks ei ole võim eesmärk omaette. Meie jaoks on tähtis põhimõte, et võimu ei võeta, võim usaldatakse. Ja vajadusel võimust ka loobutakse, sest usaldust ei tohi kuritarvitada.

Stabiilne valitsusliit

Kas meis on kodanikujulgust taotleda valitsemise ja juhtimisega kaasnevat vastutust? Ütlen oma selge arvamuse: jah, meil on. Rõhutan, et Res Publica üksi ei saa korda luua. Res Publica saab luua võimalused ja kutsuda kogu rahvast üles korra loomisele.

Liitumisel Euroopa Liiduga vajab Eesti tugevat valitsust, mis suudaks seista meie rahvuslike huvide eest. Probleemid, mis kerkivad esile uue valitsuse ees, on unikaalsed ja keerukad. Selleks vajame stabiilset valitsusliitu, mis oleks üles ehitatud koosmeelele.

Senine Eesti poliitika on olnud vastandamise poliitika. Reformide ajastu omapäraks on kogu Ida-Euroopas ja ka Eestis olnud ühiskonna rebenemine võitjateks ja kaotajateks. See on tinginud ka poliitilise ebastabiilsuse: kord on olnud võimul võitjate valitsus, kord kaotajate valitsus.

Res Publica eesmärk on selline vastandumise lehekülg sulgeda. Ühiskond on reformidest väsinud ja ootab poliitikalt kindlust edasiviivaks arenguks. Vähem ootamatuid muudatusi, rohkem tööd kõigi heaolu kasvu nimel. See olekski koosmeele valitsuse telg.

Res Publica eestseisus asus seisukohale, et nii programmiliselt ühisosalt kui valijatelt saadud mandaadi järgi tuleb alustada kõnelusi valitsusliidu moodustamiseks Reformierakonna, Rahvaliidu ja Isamaaliiduga. Neljal erakonnal põhinev liit oleks tugev ja sel oleks head eeldused neli aastat püsida.

Senised valitsusliidud on rajanenud napil häälteenamusel Riigikogus ning eranditult kõik on lagunenud enne parlamendikoosseisu volituste lõppu. Sellist ohtu vahetult Euroopa Liiduga liitumise järgsel ajal ei pea ma Eesti rahvuslikele huvidele vastavaks.

Varasemad Eesti valitsused on olnud omamoodi sundabielud. Napile parlamendienamusele toetuv valitsus ei tähenda midagi muud kui seda, et valitsus püsib koos üksnes tänu teadmisele, et ühe osapoole lahkumisel laguneb kogu valitsusliit. See tähendab liitu, mille ainus eesmärk on võim.

Res Publica eelistab valitsusmudelit, kus koostöö, oskus teha kompromisse ja valmidus ühiste kavatsuste nimel paljustki loobuda on igasuguse valitsuse moodustamise eeldus. See on nii Soomes ja seda soovitame ka Eestile.

Seepärast eelistame nelja erakonna liitu, mis esindaks Eesti inimeste väga erinevaid arusaamu, tunneks hästi nii linna- kui maaelanike muresid, sisaldaks nii kriitilist pilku seni tehtule kui selget vaadet tulevikule, ühendaks erinevaid põlvkondi.

Eestil on läinud hästi. Kuid kaugeltki mitte nii hästi, kui me oodanuks. Läheb veel kümneid aastaid, et meie inimeste elujärg jõuaks Euroopa tasemele.

Seda ei saavuta me üksteise arvelt: linnast ära võttes ja külasse jagades ega põlvkondi omavahel tülli pöörates. Ja koosmeelt ühiskonnas ei ole võimalik saavutada enne, kui selle oskuse omandab poliitiline eliit. Usume, et koostöös Reformierakonna, Rahvaliidu ja Isamaaliiduga saame sellega hakkama. See oleks ka presidendi algatatud rahvusliku kokkuleppe idee tõsise käsitlemise eelduseks.

Olen aus: on palju asju, mida Res Publica erakonnana peab kiirelt ja rahulikult õppima. Kas tuleme sellega toime? Jah. Ja seda kahel põhjusel.

Esiteks, ütleme ausalt, et ei kavatse otsuste langetamises ja töös Riigikogus apelleerida ainult omaenese tarkusele. Me tahame kaasata poliitikaväliseid asjatundjaid, küsida nõu ametnikelt, teadlastelt, kodanikeühendustelt.

Minu arusaam on, et kui valitsusliidu partnerid on suutnud jõuda kokkuleppele valitsemislepingus, peaksime andma selle arutamiseks ja ettepanekute tegemiseks Eesti kodanike ette.

Teiseks, meie riikluse-ideeks ei ole uisapäisa kiired muudatused. Kes ootavad meilt pidevaid ümberkorraldusi, üksteise otsas reforme ning kaadrimuudatusi, peavad pettuma. Meie tegevuse printsiibiks on ju kompetentsus.

Otsused ja eesmärgid

Valitsusliidulepingut koostades ei alusta me sellest, mitu ujulat või depood peab nelja aasta pärast Eestis rohkem olema. Iga valitsusliidu tulevane otsus, iga eelarvekulutus peab olema eesmärgipõhine ja eesmärgid peavad olema väljendatavad inimeste elukvaliteedi muutuses.

See tähendab, et ükski seadus, ükski valitsuse akt ei saa tulevikus olla asi iseeneses või mahakirjutus mõnest välisriigi direktiivist. Eesti ametnikkond peab seadusi ette valmistades õppima neid põhjendama ja siduma ühiskonna eesmärkidega.

Koosmeel ja usaldus ongi need kaks sõna, millega Res Publica on alustanud neid läbirääkimisi. Kolmas on küsimus Eesti juhtimise stiilist järgmisel neljal aastal. See on küsimus meie erakonna hingest ja vaimsusest.

Järgmise valitsuse vaimne telg ja esimene ülesanne oleks minu meelest anda tagasi inimeste usk endasse, usk valitsusse ja riiki. Valitsuse ülesanne peab olema olla ühiskonnas arengu ja loovuse toetaja, mitte kõrvalseisja või eemaletõukaja. Ja see ongi koosmeel.

Täna peame endilt küsima kas tahame teha rohkem Eesti jaoks. Kas meie osalus valitsuses muudab Eesti inimeste heaolu suuremaks, loob tulevikku vaadates suuremat turvatunnet? Või kukume läbi, sest ei usaldanud teisi ja eelkõige iseenda võimeid?

Ei, me ei kuku läbi. Senise viieteistkümne kuu jooksul oleme suutnud olla endist suuremad. Me suudame seda ka täna. Nii nagu Eesti alati on suutnud.

Lühendatult kõnest Res Publica volikogu ees Tallinnas, 9.03.