Tiina Annus
Poliitikauuringute Keskus PRAXIS

Riigikogult, mida 2. märtsil valime, ootame terviklikku haridusprogrammi, et viia kooskõlla erinevates strateegilistes dokumentides kokku lepitud eesmärgid ja haridussüsteemis kavandatavad muutused. See ei peaks uuele Riigikogule üle jõu käima, sest erakondade hariduspoliitilised lubadused on üsna ühesugused.

Eelkõige lubatakse tagada võimetekohase kohustusliku põhihariduse kättesaadavus ja suurendada hariduskulutuste osatähtsust SKTst.

Lisaks on igal erakonnal on lemmiklubadus - Isamaliidul hea haridus ja huvitegevus, Keskerakonnal koolitoit ja riiklik tellimus kõrgharidusele, Mõõdukatel kutsehariduse arendamine, Rahvaliidul kool kui kasvatusasutus ja kutsehariduse tänapäevastamine, Reformierakonnal erakapitali kaasamine kõrgharidusse ning Res Publical põhikoolist väljalangevuse vähendamine ja koolijuhi õigus otsustada õpetaja palga üle.

Kas aga täiendava rahastamisega saavutatakse ka kõrge kvalifikatsiooniga ja motiveeritud spetsialistide olemasolu, seda ei ole võimalik välja lugeda ühestki programmist.

Haridusinvesteeringud

Euroopas võeti 2000. aasta märtsi Lissaboni tippkohtumisel eesmärk saada 2010. aastaks kõige konkurentsivõimelisema ja dünaamilisema, teadmistel põhineva majandusega riikide ühenduseks maailmas. Hariduse ja koolituse hindamisel rakendatakse ühtseid kriteeriume, mida võiks kasutada ka meie hariduspoliitilise programmi hindamisel.

2003. aasta jaanuaris avaldatud arvutuste põhjal moodustasid 2000. aastal Eesti avaliku sektori hariduskulud 5,87 protsenti SKTst. See jääb madalamaks Taanist ja Soomest ning on samas suurusjärgus Prantsusmaaga.

Numbrilist eesmärki ELis investeeringuteks ei ole, küll aga kutsutakse liikmesriike analüüsima haridusse tehtavate investeeringute tasuvust, sest mitte alati ei kaasne suuremate investeeringutega kvaliteet ja tulemuslikkus.

Kas meil on õpetajate palk tulevikus seotud tulemuslikkusega, mida mitmed erakonnad nimetavad heaks hariduseks? Mitmetes riikides on üldhariduse õpetaja miinimum- ja maksimumpalga (võrrelduna SKTga elaniku kohta) erinevus 100 protsendipunkti ja enam, Soomes 60 protsendipunkti (vastavalt 91,6 ja 149,8 protsenti).

Eestis on siiani rakendatud lisaraha võrdse jagamise printsiipi. Selline tasustamissüsteem aga ei motiveeri õpetajaid iga õpilasega tegelema.

Liikmesriikidele on seatud ülesanne vähendada 2010. aastaks kooli poolelijätjate arvu põhihariduses vähemalt poole võrra. 2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli Eesti 18-24-aastaste hulgas 14,15 protsenti neid, kes ei õppinud ning kelle haridustase oli põhiharidus või madalam.

See näitaja on küll parem kui ELi keskmine 19,7 protsenti, kuid oluliselt kehvem Soomest, Austriast ja Taanist. Paremat tulemust pole aga loota, sest viimasel neljal õppeaastal jättis Eestis põhikooli pooleli rohkem kui 900 õpilast. 2001/2002. õppeaastal olid 18,7 protsenti nendest erivajadustega õpilased. Numbrid viitavad hariduslikule kihistumisele, millega kaasnevad kehvemad võimalused tööalaseks karjääriks.

2000. aastal oli Eestis kõrgkooli lõpetajaid matemaatika, loodusteaduste, tehnika ja tehnoloogia alal 5,9 iga tuhande 20-29-aastase elaniku kohta, Iirimaal 23,2 ja Soomes 16,0. Konkurentsivõimelist ja lisandväärtust loovat teadmistepõhist majandust me sellise tasemega lähema kümne aastaga ei saavuta.

Eestis on viimastel aastatel suurendatud riiklikult rahastatavaid koolikohti tehnika ja tehnoloogia erialadel. Paljudel juhtudel jäävad aga grupid komplekteerimata või komplekteeritakse väiksemana. Neis valdkondades õppida soovijaid jätkub ainult suuremates linnades.

Kas olukord paraneks, kui lõpuks saaksid jalad alla karjäärikeskused, kus nõustajad suudavad anda asjatundlikke soovitusi? Ehk tuleb analüüsida õppekavade sisu ja õpetuse kvaliteeti ning jätta alles ainult parimad õppeasutused?

Õppekohtade täitmisel ja õpetuse kvaliteedi hindamisel vajame enam koostööd tööandjatega, kes võiksid aktiivsemalt tutvustada õppepraktika ja töötamise võimalusi üldhariduskoolis õppijatele.

Keskhariduse osas on meie olukord suhteliselt hea. Kui ELi keskmine vähemalt keskharidusega 25-64-aastaste inimeste osatähtsus vanusegrupis oli 2000. aastal 65,4 protsenti, siis meie 2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli see 79,2 protsenti. Kehvemad oleme Taanist, Rootsist ja Inglismaast. Kuid arvestades kooli poolelijätjate suurt arvu, ei pruugi meie seis kümne aasta pärast enam nii hea olla.

Elukestev õpe

Osalemine elukestvas õppes ei ole järjekordne kontseptsioon koostööks Euroopas, vaid iga inimese vajadus teadmistepõhises ühiskonnas.

2001. aastal osales Eestis mis tahes õppes 5,3 protsenti 25-64-aastastest, ELis 8,4 protsenti. Enim osalejaid elukestvas õppes on viimastel aastatel olnud Soomes, Taanis ning näiteks Rootsis on selliseid inimesi 17,5 protsenti. Liikmesriikide vastav näitaja peab 2010. aastaks olema 15 protsenti.

Eelnenud võrdlused näitavad meie haridussüsteemi tulemuslikkust tänaseks. Haridusinvesteeringute kavandajate otsustada jääb, milliseid tulemusi suudame saavutada 2010. aastaks.