Paul Tammert
TTÜ maksunduse õppejõud
Reformida või mitte
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erakonnad on pannud valijate ette nõude - teha valik maksusüsteemi edasise arengu kohta. See tähendab maksusüsteemi ja riigi edasise arengutee valikut.
Lähtudes 2000. aasta maksulaekumistest, tähendavad erakondade ettepanekud märkimisväärset kaotust riigieelarvele (Reformierakonnal 800, Keskerakonnal 711, Isamaaliidul 363 ja Res Publical 243 miljoni krooni võrra).
Omavalitsuste puhul sõltub kaotus konkreetse valla või linna maksumaksjate keskmisest tulust, mistõttu võivad tulukaotused oluliselt erineda (hinnangu-liselt vähendab Reformierakonna ettepanek omavalitsuste tulusid miljardi, Keskerakonnal 906, Isamaaliidul 462 ja Res Publical 308 miljoni krooni võrra.)
Küsimusele, kuidas tulu kaotus kompenseeritakse, on erakondade vastuseks olnud: valitsemiskulude vähendamine. Arvestada tuleks aga, et oleme ühinemas ELiga, ja sealsed direktiivid sunnivad meid valitsusametnike arvu pigem suurendama.
Lähtudes senisest kogemusest, võib ka arvata, et seekordki lükkab Toompea oma kaotuse edasi omavalitsuste õlgadele.
Analüüsides hiljuti ühe omavalitsuse eelarvet, vaatasin, kuidas saaks eelarvest kokku hoida sellises ulatuses kulusid nii, et see ei kahjustaks haldussuutlikkust.
Nimelt moodustas selle omavalitsuse eelarvekuludest 14 protsenti kulu lasteaedadele. Meie maksureformi teostamisel saaks eelarve tasakaalustada, vähendades lasteaedade ülalpidamisele tehtavaid kulusid.
Mida see aga tähendaks meie peredele? Kui lapsevanem maksab lasteaias käiva lapse eest aastas ca 4000 krooni, siis omavalitsus paneb lisaks veel 20 000 krooni. Seega peaks lapsevanema osa suurenema nii Reformierakonna kui Keskerakonna ettepaneku puhul 10 000 krooni võrra, mis kahandab oluliselt maksureformist saadavat võimalikku tulu.
Kõigi ettepanekute puhul on rõhutatud, et tegelikult laekub kaotatud tulu muude maksude läbi tagasi. Kuid on unustatud mainida, et kui valitsemiskulude vähendamise käigus vähendatakse oluliselt ametnike arvu, siis vähendab see omakorda tulu- ja sotsiaalmaksu laekumisi. See kaotus on vähemalt esimese aasta arvestuses 2-3 korda suurem kui tarbimismaksudest tagastuv lisasumma.
Maksundusspetsialisti seisukohast tekitab minus kõige tulisemat poolehoidu astmeline tulumaks. Praeguse maksusüsteemi probleemiks on see, et see on liiga lihtne ega anna maksunõustajatele üldse tööd. Üleminek Keskerakonna pakutud süsteemile tähendaks, et näiteks 4 miljonit krooni teeniv isik peaks hakkama maksma 280 000 krooni enam. See aga stimuleeriks tulusaajat pöörduma minusuguste maksundusspetsialistide poole. Tõsi, kahjuks ei ole sellise tulu saajaid Eestis eriti palju, mistõttu konkurents nende pärast oleks karm.
Maksuseadustest aukude leidmine ei ole probleem, sest selle eest hoolitsevad needsamad poliitikud, kes karmi astmelise tulumaksu seadustavad - ega nemadki taha liiga palju makse maksta.
Lisaks on astmelise tulumaksu eripäraks, et kõigilt tulusaajatelt peetakse maksu kinni kõrgeima määra järgi ja üleliia tasutud tulumaks tagastatakse järgmise aasta suve hakul, mis on riigieelarvele väga kasulik praktika.
Tõsi, sellisest riigile laenuandmise kohustusest on võimalik pääseda, kui maksumaksja läheb maksuametisse, võtab sealt tulude suurust tõendava tõendi ning esitab selle tööandjale, tõestades talle, kui vähe ta ikka tulu saab.
Selline bürokraatia kasv on aga taas väga kasulik, sest loob märkimisväärselt tööhõivet nii maksuametile kui ka ettevõtete raamatupidajatele, maksumaksja kulunud ajast rääkimata.
Seepärast tasuks järele mõelda, milliseid teenuseid ja millises mahus me avalikult sektorilt ootame. Ja valida, kas maksta riigile pisut enam ja saada selle eest korrastatud elamistingimused ja tasuta või odavamaid teenuseid, või jätta see raha maksumaksjale ning loota, et ta teeb seda kõike ise või annetab vastava summa vabatahtlikult. Viimast praktikat kasutati muide Antiik-Kreekas.