Sten Anspal
poliitikauuringute keskus Praxis

Enne valimisi on erakonnad sunnitud vastama küsimusele, kui kiiret majanduskasvu nad lubavad. Küsimus seab parteid keerulisse olukorda. On selge, et majanduskasv pole näitaja, mida riik igal aastal kuskilt nupust paika sätib, vaid see kujuneb sõltuvalt väliskeskkonnast ja paljudest muudest teguritest, mille osas riik lubadusi anda ei saa.

Kasvu poole püüdlevad samas ometigi kõik erakonnad, nii et kuidagi tuleb eesmärk sõnastada.

Res Publica on lubanud 10-protsendilist kasvu ja Rahvaliit koguni üle 10 protsendi. Keskerakond pakub 6-7 protsenti, Isamaaliit 6 protsenti, Mõõdukad soovivad hoida eelmise aasta 5-protsendilist kasvutempot. Reformierakond ei ole soostunud konkreetset näitajat välja käima.

Keda uskuda?

Valija on probleemi ees: kas anda hääl enampakkumise võitjale või uskuda konservatiivsemaid pakkumisi?

Pikas perspektiivis on kasvunumbrid üliolulised, sest need näitavad, kui kiiresti tõuseb meie elatustase. Sellest, kas keskmine majanduskasv on 5 või 10 protsenti, sõltub, kas Eesti keskmine palk on kümne aasta pärast 18 000 või 25 000 krooni või kas me jõuame Euroopa praeguse elatustasemeni aastal 2021 või aastal 2011.

Samas on üpris raske hoida kiiret majanduskasvu pikema perioodi vältel. Kui vaatame riike, kus sisemajanduse kogutoodang inimese kohta oleks kasvanud 10 protsenti näiteks kümneaastase perioodi jooksul, siis leiame, et tüüpilised nii kiire kasvu perioodid on saavutatud arengumaades suuremahulise industrialiseerimise või nafta väljapumpamise abil. Eestil on raske seda järele teha.

Tihti nimetatakse «kasvuimena» Iirimaad, kes tõusis mõne aastakümnega Euroopa virelevast ääremaast jõukaks riigiks, mille elatustase on üle euroliidu keskmise. Ometi jääb Iirimaa viimase kahekümne aasta keskmine majanduskasv alla 5 protsendi.

Majandusteooria kohaselt sõltub pikaajaline majanduskasv tootlikkuse tõusust, mis saavutatakse investeeringute kasvu, tootlikuma inimkapitali või innovatsiooni läbi. Kuidas lubavad erakonnad kasvu saavutada?

Kümneprotsendilist kasvu lubanud Res Publica ja Rahvaliit lubavad mõlemad investeerida haridusse. Res Publica lubab lisaks vähendada tööjõu maksukoormust ning tagada stabiilse ettevõtluskeskkonna.

Osa neist meetmetest on üpris pika toimega. Näiteks võib võtta kaua aega, enne kui mingi haridusreformi tulemusena hakkavad tööturule jõudma kõrge kvalifikatsiooniga produktiivsed inimesed.

Res Publica kavatseb hoida eelarve tasakaalus, mis tähendab, et investeeringud haridusse tulevad muude kulutuste arvelt ning majandusse täiendavat raha ei voola. Raha ümbersuunamisest haridusse ei saa oodata, et majanduskasv kohe 10 protsendini hüppaks.

Erakondade ettepanekutelt ootaks ka rohkem konkreetsust, kuidas hariduses soovitud eesmärke saavutada kavatsetakse, muidu paistavad rahalubadused rohkem pedagoogide häälte ostmisena.

Rahvaliit ootab inimkapitali tõhustamisest majanduskasvu alles pärast kümneaastast viitaega. Enne seda kiirendaksid majanduskasvu riiklikud investeeringud, mille tarvis võetaks laenu 3-4 miljardit krooni aastas kümneaastase perioodi jooksul.

Mahukate investeeringute kaudu 10 protsendi lähedale küündivat majanduskasvu saavutada on lühiajaliselt tõepoolest võimalik. Selles mõttes on Rahvaliidu plaan realistlik, et annab ettekujutuse investeeringute mahust, mida 10-protsendiline kasvulubadus tegelikult eeldab. Investeerimisplaani hinnaks on aga eelarvedefitsiit ning suur välisvõlg, mis tuleb intressidega tagasi maksta.

Isamaaliit on kasvu saavutamise vahendina maininud ka Euroopa Rahaliiduga liitumist, kuid pole selge, kuidas hinnastabiilsusele orienteeritud rahaliidus suhtutakse kõrgemasse inflatsioonimäära, mis kiire kasvuga kaasas kipub käima. Näitena võib jällegi tuua Iirimaa, kellelt mõnda aega tagasi liigkiire kasvu pidurdamist nõuti.

Maksumuudatuste mõju

Milline võiks olla erakondade maksumuudatuste mõju majanduskasvule? Mõnda maksumäära võidakse küll langetada või maksuvaba miinimumi tõsta, kuid oluline on, millega maksutulude vähenemine kompenseeritakse. Sellest räägivad erakonnad kahetsusväärselt vähe.

Kui tõstetakse muid makse (näiteks aktsiise) ja kokkuvõttes riigisektori osakaal majanduses jääb enam-vähem samaks, pole sellest suurt mõju majanduskasvule oodata. Ei ole lihtne tõsta raha ühest taskust teise, nii et riik sellest kokkuvõttes rikkamaks muutuks.

Kui aga maksutulude vähenemine viib kroonilise eelarvedefitsiidini, on mõju pikaajalisele majanduskasvule negatiivne.

Aeg-ajalt on kuulda olnud ka ettepanekuid panna riigiametnike tulemuspalk sõltuma majanduskasvust.

Selline samm oleks aga äärmiselt problemaatiline, kuna tekiks kiusatus eelistada lühiajalisi kasvueesmärke pikaajalistele.

Arvestuslikult koosneb SKT eratarbimisest, investeeringutest, riiklikest kulutustest ja netoekspordist. Kui riigiametniku tulemuspalk seotaks aastase SKT kasvuga, tekitaks see tugeva motivatsiooni suurendada riiklikke kulutusi.

See tõstaks küll jooksva aasta majanduskasvu näitajat, kuid seaks ohtu pikaajalise finantsdistsipliini, mis pikemas perspektiivis halvendaks kasvuväljavaateid.

Kümneprotsendilise majanduskasvu saavutamine riigipoolsete meetmete kaudu eeldab oluliselt radikaalsemaid samme kui õpetajate palkade tõstmine või mõni populistlik maksumuudatus.

Seetõttu on üldiselt realistlikumad madalamaid kasvunumbreid pakkuvate erakondade kasvueesmärgid. Pikemas perspektiivis pole lihtne hoida majanduskasvu isegi praeguses tempos.