Eestis on olnud kümneid sportlasi, kes on saanud külge auväärse tiitli «imelaps». Nad on noored, andekad ja edukad.
Imelapse tähelend
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nooremad konkurendid vaatavad neile alt üles, vanemad sportlased jälgivad neid hirmuga ja nad ise purustavad oma enesekindla pilguga kõik vastased. Reeglina õpivad nad ka väga headele hinnetele ja on eeskujuliku käitumisega.
Jane Trepp oli üks nende seast. Ta õppis Gustav Adolfi gümnaasiumis viitele, 12-aastaselt üllatas Eesti täiskasvanute meistri tiitliga, 15-aastaselt võitis juunioride EM-pronksi ja pääses lühiraja EMil mitmel alal finaali.
Ent pärast seda kadus ta kolmeks aastaks. Ta ei suutnud enam kiiresti ujuda, ei püstitanud rekordeid ega hiilanud tiitlivõistlustel. Ja siis said needsamad konkurendid parastavalt nöögata – «tüüpiline imelaps».
Ehk siis see, kes tõuseb tähena ja seejärel kustub. Vajub unustusehõlma ja loobub treeningutest. Sest tihtipeale muutuvad imelapsed laisaks, mugavaks ja liiga enesekindlaks.
Aga Jane Trepp ei olnud selline. Tagasimineku põhjuseks oli käevigastus, mis kahel hooajal loodetud arenguhüpet teha ei lubanud. See oli ülekoormusest põhjustatud vigastus.
Pole ka mingi ime – Trepp on alati rõhutanud, et armastab ujumistreeninguid. Isegi selliseid, mis pisara silma toovad. Ent pärast lõikust ei tohtinud ta tosin päeva üldse treenida.
Kogu tagasitulekuprotsess oli valus ja vaevaline. Esimeste võistluste tulemused viisid Trepi ajas paar aastat tagasi.
Need kaks aastat olid Trepi senises elus ühed raskemad. Ta tõesti tahtis kiiresti ujuda, ta tahtis võita ja treenida. Aga ta ei saanud. Tekkis lootusetus, pettumus ja võiks arvata, et ka loobumismõtted. Imelaps ju siiski…
Aga ei – Trepp teadis, et ta ei saa loobuda. Ta teadis, et ei suudaks seda otsust endale iialgi andestada.
Kaks aastat tagasi lõpetas ta hõbemedaliga Gustav Adolfi gümnaasiumi ja kolis USAsse Lousiana ülikooli psühholoogiat õppima. Just seda valikut peab Trepp oma viimaste aastate parimaks otsuseks.
Hoolimata sellest, et äratuskell heliseb hommikul juba 5.20 ja vähem kui tund pärast seda higistab ta jõusaalis. Päeva sisse mahub ka kaks vähemalt paaritunnist veetreeningut ja koolitunnid.
Iga tund on täpselt planeeritud, isegi vaba aeg. Nagu ta ütleb: «Vaba aeg on just see aeg, kui ma ei ole ei koolis ega trennis. Siis võin vist öelda, et sel ajal söön, õpin ja magan.»
Sel nädalal tõestas Trepp, et kõik see on end ära tasunud. Kõik need lugematud tunnid treeningul ja pisarateni viiv enesepiitsutus. Ta võitis Istanbulis lühirajaujumise EMil hõbemedali. Ta tõestas nii iseendale kui ka kõikidele teistele, et ta pole pelgalt imelaps. Ta on midagi enamat.
Tegelikult näitas ta seda juba palju varem. Kui Trepilt aastaid tagasi küsiti, millise tarkuse ta plikapõlvest täiskasvanute klassi kaasa võtab, vastas ta: «Et ei tohi end kõrvalisest häirida lasta. Et võin olla kõigeks võimeline.»