Jelena Skulskaja: lend üle palati nr 6

Jelena Skulskaja Foto: Marina Puškar

Kirjanik Jelena Skulskaja mõtiskleb Tšehhovist, palatist nr 6 ja sellest, et tänapäeval lämmatab meid alistuv valmidus loobuda kõigest, mida Tšehhov kalliks pidas.

Hiljuti lõppenud traditsioonilisel Pimedate Ööde filmifestivalil võis näha Karen Šahnazarovi filmi «Palat nr 6».

Šahnazarov oli kandnud Tšehhovi jutustuse «Palat nr 6» sündmused, mis kõnelevad elu täitvast pimedusest ja hulluks ajavast tühjusest, meie tänasesse päeva, pannud tegelastele selga tänapäevased rõivad ning esitanud kõik intervjuu vormis, otsekui dokumentaalfilmina.

Filmi lõpus avaldatakse võtete korraldamise eest tänu mingile provintsi psühhiaatriahaiglale – arvatavasti ei puuduta see intervjuusid, vaid reaalseid kannatusi, mida vaataja näeb ja mis loovad tõelise reaalsuse illusiooni, mida minu arvates aga mängufilmi puhul pole üldse vaja.

Oh, kui palju me oleme juba näinud nii kinolinal kui ka lavalaudadel selliseid haiglaid, mille kohta väga sügava valu ja irooniaga kirjutas lühikeses luuletuses «Hingehaigetele» Juhan Viiding: «Hingehaigeid ravida tuleb hingehaiglas!»

Kohe tulevad meelde Miloš Formani «Lendas üle käopesa», Šahnazarovi enda «Tsaaritapja» ja veel kümned kehvemad – kõigis neis on selge üks asi: haiged «ravivad» terveid ning jätavad viimased vabadusest ilma.

«Palati nr 6» doktor Ragin kuhtub ja «läheb hulluks» korraliku vestluskaaslase puudumise tõttu provintsilinnas ning ainuke, kes vastab tema nõudmistele intellektuaalse vestluse osas, on vaimuhaige Gromov...

Ausalt öeldes polegi täna nii väga huvitav seda uut filmi vaadata: ei pane ju praegu keegi kedagi enam vägisi hullumajja, ei ilmuta nii tohutut hoolitsust ligimese eest ja ei sure ju keegi enam igavusest ja nukrusest, et pole kellegagi rääkida. Milleks üldse enam raisata aega vestluste peale? Milleks selline luksus ja uhkus, selline ülbus – ehh, milleks üldse rääkida?

Millist hullust ravis Tšehhov?

Vestlus vajub minevikku koos kõigi oma vältimatute tsitaatidega, mida vestluskaaslane peab ära tundma, rõõmustama selle äratundmise üle, omaks võtma ja tsitaadile uue elu andma.

Kogu sellest vaimse aktiivsuse ja füüsilise jõudeoleku kultuuripärandist võõrutatakse meid tänapäeval hommikust õhtuni: ei ole, jah, ei ole meil enam vaimuhaigeid tšehhovlikus mõttes, see tähendab inimesi, kes loobuksid väikekodanlikest väärtustest, labasusest, kaupmehelikust veendumusest omaenda õigsusse.

See kõik oli aktuaalne Tšehhovi ajal. Oli, aga enam pole. See vaevas inimesi, kes püüdsid kõrgemale ega unistanud kirglikult porri langemisest...

«Maad võtab väikekodanlik vaim, mis on võrsunud vitstest, reinveini keldritest, armuanniks heidetud paladest. Seda võita on raske, kohutavalt raske!» kirjutas Anton Pavlovitš Tšehhov oma kunstnikust vennale Nikolaile, käskides tal loobuda nende suguvõsas valitsevatest kommetest ja saada kasvatatud inimeseks.

Kasvatatud inimesed «ei saa riietes magama jääda, vaadata seinas pragu, kust roomavad välja lutikad, hingata räpast õhku, astuda täissülitatud põrandale, süüa priimusel valmistatud toitu... Neil ei ole naisterahvalt vaja mitte voodimõnusid ega hobusehigi... ega mõistust, mis väljendub oskuses ära petta valerasedusega ja väsimatult luisata... Neile, eriti kunstnikele, on vaja südametunnistust, peenust, inimlikkust...»

Kõiki Tšehhovi vendi peksis lapsepõlves sõge isa, neid nahutati iga pisima asja eest, ka lausa põhjuseta, nad pidid magama ühises voodis, mustuse ja haisu sees, kasvasid üles vaimselt läppunud õhkkonnas (nende pere oli veel äsja olnud pärisorjad, alles vanavanaisa ostis end vabaks), kannatasid päriliku tuberkuloosi ja alkoholismi käes ning pidasid meelelahutuseks pummeldamist ja rõvetsemist.

Nad olid andekad, tahtsid end sellest keskkonnast välja rebida, vihkasid perekondlikku pärandit, visklesid heitlikult siia-sinna, jõid, said hukka...

Tõeliselt suutis end välja rebida ainult Anton Pavlovitš, aga just tema elas kogu elu koos vihatud isa, kapriisse ja iseka ema ning vallalise võimuka õega, kes tõrjus eemale kõik võimalikud pruudid, just tema aitas kõiki, pidas ülal, ravitses, köhis salaja verd, et mitte teisi erutada, kannatas delikaatselt naise afääre ning kogu tema hingematvalt pidutsevat elu teatrikaugustesse eraldudes...

Jutustuse «Palat nr 6» meeleheite tagamaaks ei olnud mitte ainult arstipraktika ja huvi psühhiaatria vastu, vaid ka kõige tavalisem «normaalne» elu, mis lämmatas autorit.

Meid aga lämmatab hoopis teistsugune elu: meid lämmatab alistuv valmidus loobuda kõigest, mida pidas kalliks Tšehhov!

Lõpetame, mõistagi, tantsuga

«Palatit nr 6» peab rahulikult võtma: see on nagu fantastika, muinasjutt kaugest minevikust – ah, kas tõesti oli nii! Vaat kuidas inimesed unistasid, et saaksid vestelda!

Kõik Karen Šahnazarovi pingutused, kes on saanud oma filmi eest juba mitmeid auhindu loo värskendamise ehk kaasajastamise eest, kõik näitlejate Vladimir Iljini ja Aleksei Vertkovi pingutused ekraanil sünnitavad ainult hullumiseni viivat igavust.

Tekib tunne, et midagi on valesti, et miski mingil põhjusel ei klapi, et režissöör on asunud kirvega Tšehhovi kallale ning raiunud filmi lõpuks lagedaks terve metsa, korraldades lagendikul ehk hullumajas uue aasta vastuvõtmise, kus palatisse nr 6 kutsutakse II osakonna daamid.

Kohal on nii doktor Ragin, kes kuulutati vaimuhaigeks ning on pärast insulti aina vaikinud, tema lemmikvestluskaaslane Gromov kui ka täiesti naturaalsed (otsustades nende loomulikkuse järgi, milleni näitlejad ei küündi) vaimuhaiged.

Kohal on ka naised, kes tõenäoliselt pole samuti sugugi terved. Kuid kõigile on asetatud kuuse alla väikesed kingitused, kõlab muusika ning otsekui mingist ürgsest tarkusest kantuna, otsekui piibellikust tarvidusest soojust tunda, suunduvad hullumeelsed ja vaimust vaesed oma maisesse taevariiki – teineteise embusse.

Ma usun, et ka Tšehhovi kõige jubedam õudusunenägu ei jõudnud nii košmaarse finaalini! Sest milleks siis kannatada ja peast segi minna, kui piisab vaid leida hingehaige (jah, haige) naisterahvas ning lohutada ennast tema samariitlaslikus embuses ja üldse mitte ühtegi sõna öelda. Jah, milleks veel midagi öelda?

Ja mis kõige inetum: vaid see stseen on tõesti hästi üles ehitatud kogu oma melodramaatilise pingega, mis toob pisara silmi, pikkade ilusate kaadritega, palati nr 6 ujedalt mahedate ja peiulikult kohmetute pilkudega ning neile vastavate pilkudega II osakonnast, mis on juubeldavalt alistavad, õelikud ja emalikud.

Selline see meie elu siis ongi: me elame psühhiaatrilises hääletusepadrikus, kes halastajaõega, kes medvennaga – ja unustage, jumala pärast, unustage see imelik nimi Tšehhov...