«Vaba kultuuri» tõetund

Indrek Ibrus Foto: SCANPIX

Sajandi suurimat vastasseisu – meediaettevõtted «vaba interneti» vastu – analüüsib Londoni majandusülikooli doktorant Indrek Ibrus.

Meediast räägitakse tänapäeval palju. Kuid suurele ja pidevas muutuses olevale nähtusele omaselt üsna erineval moel, erinevate rõhuasetuste ja järeldustega.

Ühelt poolt olla meil käes meedia- või infoajastu – meedia justkui defineerib kaasaegset ühiskonda, «medieerib» kõike, mis me teeme ja loome.

Teiselt poolt olla meedia ise kriisis ja me peaksime selle saatuse pärast muret tundma. Tuleb muidugi täpsustusena märkida, et muret tuntakse ennekõike «vana meedia» pärast – et kauaks meile veel paberlehti jätkub.

Meie igapäevaelu medieerimisel on ekraanipõhisel meedial juba praegu oluselt tihedam roll kui paberile trükitul.

See konflikt – üht tüüpi meedia defineerib, konstitueerib ja medieerib ning teist tüüpi meedia peab olelusvõitlust – kajab vastu teemaderingist, mis Eesti ajalehtede valikute järgi paistab olevat justkui üks olulisemaid välismajandusuudiseid viimasel ajal. See on meediamogul Rupert Murdochi ristikäik Google’i vastu.

Küsimus on, kas Google – internetimudelile rajatud ettevõte, mis nopib tasuta üles vana meedia tekste ning tarib neid lugejateni, ise sinna vahele reklaami vahendades – on justkui parasiit, mis vana meedia institutsioonidel sisseharjunud moel leiba teenida ei lase.

Murdoch on kuulutanud, et tema sel enam jätkuda ei lase, ehitab müüri otsimootoreile ette ning laseb väravast sisse vaid need lugejad, kes valmis veebisisu eest maksma. Tema eeskuju on ühel või teisel moel järgimas ka mitmed Eesti meediainstitutsioonid.

Kuidas neid arenguid hinnata? Mitmed Eesti meediaspetsialistid – Tiit Hennoste, Mart Raudsaar, Anvar Samost, Marek Tamm – on veebi meediasisu tasuliseks muutmise üldjoontes heaks kiitnud. Selle taga näib olevat mure Eesti ajakirjanduse pärast ning arusaam, et muul viisil see kestma ei jääks.

Siinkirjutaja aga arvab, et see konflikt – «isetarastuvad» meediaettevõtted ühelt ning «vaba internet» teiselt poolt – viitab palju suuremale, võib-olla isegi ühele peamisele 21. sajandit konstitueerivale vastasseisule. Püüan seda alljärgnevalt kirjeldada.

Üks kaasaegsele meediateooriale alusepanijaist oli Kanada poliitökonoom Harold Innis, kes kirjutas end muude tegemiste kõrval ajalukku oma «teabemonopolide» mõistega. Sellega kirjeldas ta tõsiasja, et info valdamine on üheks peamiseks teguriks, mis ühiskonnas ebavõrdsusi tekitab ja taasloob.

Eliitgrupid, millel on info ja teadmiste leviku üle kontroll, kasutavad seda võimu oma eelisseisundi taastootmiseks. See, kes kontrollib koolivõrku, defineerib reaalsust kasvavale põlvkonnale, «normaliseerib» kehtivat ühiskondlikku korda kui loomulikku ja parimat. Kes kontrollib meediat, teeb sama täiskasvanud auditooriumidega.

Kes on piisavalt jõukas, saab osta juurdepääsu teadmistele, mis aitavad tal oma positsiooni hoida. Võimutseva meedia kontrollija suudab üles osta ka alternatiivseid kanaleid – ehk nii taastoota oma rolli teabemonopolina.

Et meediaturule tulek nõudis industriaalajastul kõrgeid stardiinvesteeringuid, oli enamik turge oligopoolsed (käputäie firmade vahel jagatud), kui mitte üksikute monopolide kontrollida.

Ent selline asjade seatus hakkas muutuma, kui internet massideni jõudis. Just omaduse pärast vanu infomonopole kummuli pöörata me ju internetti oluliseks pidanud olemegi.

Et interneti lõi ja standardiseeris alguses egalitaarne teadlaskogukond, oli see struktureeritud kõiki hierarhiaid eiravaks, kollegi­aalselt võrdväärseks piiranguteta juurdepääsus kogu võrgus leiduvale teabele.

Ja kui see võrk kasvas, siis laienes see vaba juurdepääs kõigile kodanikele. Ole aga mees (või naine), kliki, loe ja õpi.

Tsiviilühiskond tabas selle tähtsuse kiiresti ära ja tõstis pjedestaalile. Vaese perifeerse riigi kodanike odav ja piiranguteta juurdepääs teadmistele oli üks retoorika olulisi osasid, kui president Meri ja välisminister Ilves üheksakümnendate keskel tolle uue nähtuse ümber lokku lööma hakkasid.

Kui nüüd kuuleme plaanidest kuulutada internet inimese põhiõiguseks, siis lähtub see mõtlemine arusaamast, et internet on vaba ja võrdsustav infoallikas, mis aitab omaaegseid teabemonopole vältida.

Ent tõsiasi on ka see, et interneti selline struktureeritus, mis toetab kultuuri vabadust, tema raskesti kommertsialiseeritavust, ei ole kuigivõrd sobinud just noile endistele monopolidele.

Sestap on need alates interneti laiemast kasutuselevõtust üheksakümnendate keskel üritanud leida viise seda oma soovidele allutada, sobitada oma ärimudelitega, kommertsialiseerida ja kaubastada. «Džinn tagasi pudelisse ajada,» nagu ajakirjandusõppejõud Raudsaar oma tsunfti eesmärke hiljuti sõnastas (PM AK 31.10.).

Klassikaliseks näiteks on Microsofti pikka aega kestnud katse suruda oma Internet Exploreri brauseriga veebile omaenda standardeid ning veeb kui platvorm nõnda sisuliselt «erastada». Ka näiteks nn mikromaksed, mida «ajalehe-tüüpi» institutsioonid praegu kilbile tõstavad, ei ole midagi uut.

Neid üritati World Wide Web Consortiumis (W3C – keskne veebi standardiseerimisorganisatsioon) standardiseerida juba 1990ndate lõpus. Asi jäi katki paljuski just selle tõttu, et selline lahendus oleks potentsiaalselt võimaldanud «iga liigutuse», kõigi linkide või suhete kaubastamist veebis.

Ning selline asjaolu oleks teravalt võimendanud «digitaalset lõhet» nii rikaste ja vaeste vahel kitsamalt kui ka jõukamate ja vähem jõukamate riikide vahel laiemalt. Vastupidiselt oma senisele arengule oleks veeb kujunenud ümber ühiskondlikku ebavõrdsust taastootvaks teabemonopoliks. Praegu näib, et see oht pole kuskile kadunud.

Sarnaseid ohte on veelgi. Näiteks praegu kuumalt diskuteeritav «võrgu neutraalsuse» kadu läbi operaatorite püüdluse asuda veebis vahendatavat sisu selekteerima – kiirendama või mitte – vastavalt sellele, et kas sisuteenuse pakkuja on selle eest juurde maksnud. See võimendaks taas võimalikku tagasiliikumist oligopoolsete meediaturgude suunas.

Murdochi ja enamiku Eesti suuremate ajalehtede plaan veebi «maksumüürid» ehitada käib suundumusena sama rada. Sellised plaanid võivad õnnestumise korral ehk aidata ellu jääda endisaegsetel ajakirjandusinstitutsioonidel ja nende inertsetel ärimudelitel, kuid tsiviilühiskonna perspektiivist tähendab selline teabe taastarastamine paratamatult sammu tagasi. Sestap on hakatud sellistele arengutele ka mitmel kombel reageerima.

Reaktsioonidena tuntuimad on ehk Copylefti, Creative Commonsi ja Open Knowledge’i liikumine. Nende kõigi eesmärgiks on, ühel või teisel moel, saavutada teabe vabastamine autoriõiguse piirangute alt, võimaldada vaba juurdepääsu nii suurele osale inimteadmisest kui võimalik, samuti kogu kultuuri- ja teadusloome loovat taaskasutust.

Et internetti kerkivad maksumüürid on sellistele eesmärkidele vastunäidustatud, on märgata ka nende liikumiste suuremat aktiviseerumist.

Üheks jõulisemaks märgiks sellest oli oktoobri lõpul Barcelonas kogunenud vaba kultuuri foorum, mille tulemusena on tänaseks ilmavalgust näinud ka nn innovatsiooni, loovuse ja teabele juurdepääsu harta. Et see kompaktse dokumendina võtab kokku nimetatud liikumiste ideoloogilised lähtepunktid, siis vaadelgem seda lühidalt.

Esiteks aluspõhimõte, et vaba infovahetus kiirendab innovatsiooniprotsesse ning toob kaasa kiirema ja laiema üldise ühiskondliku arengu. Teabemonopolide domineerimine pigem pidurdab neid protsesse ning tekitab ühiskonnas ebavõrdsust.

Meediainstitutsioonid, kes kitsendavad kas loojate või tarbijate tegevusvabadust, töötavad avalike huvide vastu. Lisaks nähakse, et «vaba kultuur» tõukab tugevalt takka tsiviilühiskonna arengut – tasandab «digitaalset lõhet», annab kodanikele parema ülevaate ühiskonnas toimuvast, parendab nende kaasalöömisvõimalusi ning võimendab nende häält.

Mis neist kenadest põhimõtetest lähtuma peaks, millised võiksid olla käsulauad, arvestades Eesti tegelikkust? Alustada tuleks Creative Commonsi litsentside eesti keelde panemisest ning Eesti õigussüsteemiga sobitamisest.

Need litsentsid võimaldavad automaatse «kõik õigused reserveeritud» autoriõiguse asemel defineerida autoritel täpselt, kui palju nad oma õigustest endile jätavad ning palju on valmis avalikkuse kasutusse andma. Ennekõike aitab see autoritel võimaldada näiteks vaba mittekommertsiaalset taaskasutust – koolide, huviringide või muidu loovate huviliste seas.

Edasi peaks riik kehtestama, et kõik avalike vahendite eest tehtav kultuur või teadus peab mõne sellise litsentsi alusel minema avalikku mittekommertsiaalsesse vabakasutusse.

Lisaks riigi rahastatud teadusele või kulka stipendiumide abil tehtud kunstile tähendaks see muu hulgas ka avalik-õigusliku ringhäälingu kogu toodangule vaba ja piiranguteta juurdepääsu tagamist ning selle mittekommertsiaalse taaskasutuse takistusteta võimaldamist.

Eesti kultuuriruumi aktiivsusele lisaks selline võimalus üsna mitu lisakäiku.

Ent selliseid samme ei tuleks näha avaliku meedia tiibade kärpimisena. Vastupidi, on põhjust eeldada, et eelviidatud tõusev vastasseis tähendab paratamatult ka «avaliku meedia uut tulemist».

Koos interneti ja kaabeltelevisiooni arenguga ning meedia üldise pluraliseerumisega hakkas mitmelt poolt kostma hääli, et milleks meile kaasajal avalik ringhääling, kui mitmekesist meediasisu, ka nišimeediat igale maitsele, on vabal turul küll ja veel.

Ometi, nüüd, kui internetis tõusevad maksumüürid, on avaliku meedia vajalikkus ja roll jälle ilmsed. Erameedia on sellest hästi aru saamas. Meil küll veel mitte, ent põhjanaabrite juures nõuavad kommertsmeedia väljaanded Yleisradio veebiväljundile samuti maksumüüre ümber. Ikka selleks, et «vaba meedia» nende uusvanadele ärimudelitele auku ei kaevaks.

Tuleb rõhutada, et «vaba kultuuri» ideoloogia ei ole suunatud otseselt eraõigusliku meedia vastu. Vastupidi, mida rohkem kultuuri ja selle tootjaid, seda uhkem. Probleem tõuseb siis, kui meediainstitutsioonid ei püüa kasu lõigata mitte interneti kui meediaplatvormi tugevustest, vaid püüavad seda ümber kujundada, selle sisemisi vabadusi kitsendada.

Olgu osutatud, et ka me oma koduturul võib tuvastada austusväärseid ühe või teise leeri esindajaid. Ühelt poolt Skype, mis mitmel pool maailmas nn võrgu-neutraalsuse eest võitleb ning mille ärimudel eeldab vaba takistusteta internetti.

Lisaks Skype’i eestlastest asutajate juhitud DailyPerfect, mis kasutajale tema avaliku profiili järgi relevantseid uudiseid otsib. Kui neil uudistel oleksid tarad ees, poleks sellisel ettevõtmisel suurt mõtet.

Neile mudelitele vastandub teiselt poolt aga näiteks seesinane Postimees siin, mis oma püsimise kindlustamiseks just sedasorti tarasid üles on seadmas. Skype on Eesti moodne vapimärk, Postimees tema ajalise pidevuse kehastus. Kumb on olulisem, kummal on õigus?

Millele vaba kultuuri harta jt sarnased dokumendid ja liikumised ennekõike viitavad, on, et sedasorti infopoliitika küsimustel on aeg saada osaks tavapoliitikast. Need teemad ja dilemmad mõjutavad tsiviil­ühiskonna käekäiku otseselt ning sellepärast on riikidel ja nende traditsioonilistel otsustuskogudel aeg need ette võtta.

Näiteks kumba kirjeldatud arengusuuda Eesti riik regulatsioonidega toetab? Millist internetti ja kui vaba kultuuri me tahame? Küsigu seda iga erakond, ja küsigu ka oma valijatelt. Või muidu on varsti meil samuti lisaks rohelistele ka üks «piraadipartei» riigikogus.