Olavi Pihlamägi, muusikakriitik
Tasapisi keskmiste punktide noppimine osutus kindlaimaks võiduvalemiks
Tugev kesktee-laul viis võidule
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma ei oskagi rõõmustada ega kurvastada, sest mul puudus sellel võistlusel oma lemmik. Oli laule, mis meeldisid, samuti neid, mis kuidagi peale ei läinud. Tänavune võitja jäi sinna vahele. Möönsin selle loo raadiosõbralikkust, st hea taustaks kuulata, kuid telerist vaadata ei tahtnud - oli teine sedavõrd väheatraktiivne.
Nüüd pean punastades oma möödalasku tunnistama. Ka Vaiko Eplik ise tunnistas, et temale tuli võit samuti tõelise üllatusena, kuna nemad tahtnud eurolaulule tulles vaid oma senise bändi Claires Birthday eksistentsi lõpetada suurema pauguga. Tuli aga väga suur pauk.
Kindla peale
Nn kesktee muusika (middle of the road), mida tänasel Eurolaulul esindas just Claires Birthday, on selline, mis lõikab ära äärmused ja terminina on see kasutusel pea pool sajandit. Sellega minnakse kindla peale, mis eeldab muidugi omamoodi oskust.
Eurovisioonile tullakse aga üllatama, rabama. Nii seda tegi Vanilla Ninja. Publiku menu oli tagatud, kuid nõudlik þürii otsis ka vokaalset taset. Viimane koht näitas selgelt nende suhtumist.
Samas ei hinda suurel eurovisioonilaval juba ammu laule þürii, vaid massid, kellele oleks ilmselt suurel laval enam istunud show-elemente täisriputatud Kung Fu Klubi.
Ma pole varem sellist publiku ja þürii arvamuse lahknemist näinudki. Oleme ausad: Epliku laul polnud þürii ilmseks lemmikuks, kuid keskmised ja sellest pisut paremad punktid andsidki kokku liites esikoha.
Olen seda kuldse kesktee sündroomi varemgi jälginud. Tasapisi keskmisi punkte noppida on kindlam, kui leida täispanuste kõrvalt armetult nappe punktikesi.
Olen ise mitmel korral pakkunud rahvusvahelise þürii ja publiku maitse ühildamist, kuid tänavu poleks see tulemust muutnud (vt tabel). Ma ei saa þüriile mitte midagi ette heita. Koostatud oli see tasemel inimestest, kellel kõigil (v.a Mafred Witt, kes produtsendina siiski on asjaga kursis) oma kogemus eurovisioonilavalt olemas.
Teisalt olid need muusikud erinevate maitsete ja oma loomelaadiga just selliselt valitud, et nad katsid meie eurolaulu kogu kirju seltskonna erinevad stiilid.
Kui üldse norida, siis oleksin Islandi, kes esindab Rootsiga sama regiooni, ja Läti, kes naabrile nagunii kõrgeid punkte annab, asemel toonud þüriisse kellegi Venemaalt, sest lisaks neile osaleb seekord Poola ja esimest korda ka Ukraina - slaavi maitset oleks tasunud kombata. Ka liinilt Hispaania-Portugal-Malta ning Türgi-Kreeka-Küpros oleks oodanud þüriisse esindajat.
Hoolimata meie þürii arvamusest on 24. mail otsuse tegijaks ikka Euroopa televaataja. Loodan, et Eplik kogub ka suurel laval mõnusa punktisumma, sest ta ei lähe püüdma maksimumpunte, vaid neid keskmisi, mis ta laulu nostalgilise alatooni ja pähekuluva «Eighties Coming Back» sõnadega meeldejäävaks teeb.
Minu arvates ei tohiks laulu enam üleküpsetama hakata, sest see on valmis, kuid tohutu töö seisab ees lavalise kujundi loomisel. Kaunis vahemäng nõuaks visuaalselt hoopis uut hingamist. Võibolla saaks siia projitseerida nende kaheksakümnendate iidoleid, kelle tagasitulekut me igatseme?
Kümme aastat kogemust
Juhan Paadam ei saa ilmselt järgnevatel kuudel tööpuuduse üle kurta, seda enam, et Claires Birthdayl puudub professionaalne management, kes karavani läbi kõrbe tooks.
Saate enda kujundus läheb plusspoolele, liiga tugevad värvid mitte. Kalev Lepik reþissöörina ei armasta üleliia suuri plaane, neid oleks pidanud rohkem olema. Muidu oli asi igati muusikas.
Vaheklipid olid aga enneolematult pikad, mis ületasid isegi laulu pikkuse. Humoorikus ja nukufilmilikkus neis on juba maitseasi. Minu oma mitte. Lohises ka laulude sissejuhatamine.
Nõustun Dave Bentoni murega, et inglise keel oli kohati talumatu. Ilmselt annab tänavune eurolaul selle keele õpetajaile koolitundideks vigaderohkeid näiteid.
Lõpetuseks: tänavu 20. veebruaril möödub kümme aastat, mil me Eurovisiooni ree peale astusime. Oleme õnnelikud, et seni on see meie jaoks, vaatamata väikestele langustele, olnud ikka teel ülesmäkke!