Peep Sürje
TTÜ teadus- ja arendusprorektor
Eesti teaduse üheksa tarka!?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Käesoleva aasta sihtfinantseerimisraha jagamisega seonduv on esile kutsunud terava poleemika, kus nii mõnigi sõnavõtja on püüdnud teaduskompetentsi nõukogu (TKN) pärjata märtri oreooliga ja tembeldanud nelja suurema ülikooli rektorid anarhistideks, kes seadusetähte mikski ei pea. Püüaksin probleemi vaadata Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) mätta madaluselt koos mõningate faktiliste tähelepanujuhtimistega.
Eesti teadus- ja arendustegevuse (T&A) strateegias aastateks 2002-2006 on märgitud: «T&A eesmärkide realiseerimiseks tuleb jätkata tööd efektiivsete T&A finantseerimismehhanismide ja -proportsioonide kasutuselevõtmisel...»
TKNi ettepanekutes teadusteemade finantseerimiseks 2003. aastal on paraku eiratud nii eelnimetatud seisukohta kui Eesti Teadus- ja Arendusnõukogu (TAN) soovitust keskendada Eesti T&A enam riigi vajadustele, tagamaks majanduse konkurentsivõime kasvu.
Kriitilised tähelepanekud
Järgnevalt mõned kriitilised tähelepanekud TKNi 2003. aasta rahastamisettepanekute kohta.
Esiteks on jäetud näljapajukile mitmed Eesti riigi kui terviku jaoks strateegilised ja kõrgete teadusevalvatsiooni hinnetega tehnikavaldkonnad: näiteks sai ehitus kokku 0,31 mln krooni ja elektroenergeetika 0,35 mln krooni. Samas jagati ainuüksi Tartu Ülikooli (TÜ) geneetika õppetoolile, mida muide juhib TKNi liige, kümme korda rohkem ehk 3,56 mln krooni!
Teiseks torkab silma Tartu Ülikooli ilmne eelistamine teiste ülikoolide ja teadusasutustega võrreldes.
Kuigi rahvusvahelise evalvatsiooni keskmised hinded suuremates avalik-õiguslikes ülikoolides on ligikaudu võrdsed, on üldise finantseerimismahu nulljuurdekasvu korral TÜ teadusteemade rahastamine kasvanud 2003. aastal ~5 mln kr, kõigil teistel aga summaarselt samavõrra vähenenud. Muide, see tendents kestab juba aastaid.
Kolmandaks tekitavad hämmastust evalveerimise hinnetele või muudele tunnustatud kvaliteedikriteeriumidele suisa vastupidised finantseerimisettepanekud mitmes valdkonnas.
Näiteks on bio- ja geenitehnoloogia valdkonnas Tartu (TÜ ja Biokeskus) ja Tallinna (TTÜ ja KBFI) koolkonna evalvatsiooni keskmised hinded praktiliselt võrdsed, vastavalt 3,7 ja 3,6.
Samas on TKNi eraldatud raha alusel ühe teadusmaailmas väga kõrgelt koteeritud MEDLINE’i artikli (1999-2003) maksumus Tartus 100 000 ja Tallinnas 60 000 krooni - seega Tallinnas pea poole odavam.
Võttes arvesse 1999-2000 MEDLINE’i publikatsioonide pariteetset summaarset kaalukust (impact factor), on Tallinna rahaeralduskoefitsient 1,0 Tartu 3,3 vastu. Omaette klass on juba eespool märgitud TÜ geneetika õppetool, mille koefitsiendiks on 5,5.
Eelöeldut kinnitab ka TÜ Mereinstituudi (MI) ja TTÜ Meresüsteemide Instituudi (MSI) rahaeraldiste võrdlus. MI kolme rahastamist saanud uurimisgrupi evalveerimise keskhinne oli 3,5 ja finantseerimise kasv eelmise aastaga võrreldes ~43%, samas kui MSI finantseerimine, evalveerimise keskmise hinde 4,5 korral, suurenes vaid ~3%.
Neljandaks on mõistetamatu haridus- ja teadusministri poolt alles 2002. aasta aprillis kinnitatud uue sihtfinantseerimise korra osaline eiramine, mis väljendub rahvusvahelise evalvatsiooni tulemuste mittearvestamises (mil- leks siis raisati ca neli miljonit krooni maksumaksja raha) ja täiendavate hindamiskriteeriumide sissetoomises.
Samal ajal puudub ka selge ülevaade, millise kaaluga arvestati erinevaid kriteeriume.
Tõsiseks eetiliseks probleemiks on TKNi liikmetega seotud teemade keskmisest suuremad rahastamise mahud - ühel juhul 3,6 mln krooni, paljudel 2,0 mln krooni.
Seejuures on tähelepanuväärne, et vaid üks üheksast TKNi liikmest oli prii isiklikust huvitatusest.
Eetilised küsitavused
Paljud kolleegid on täheldanud ka TKNi tegevust ümbritsevat salapärasuse oreooli, mis paratamatult tekitab assotsiatsioone vabamüürlaste loožiga.
Erinevalt Eesti Teadusfondist (ETF), mille ekspertkomisjonide liikmete nimed on kõigile asjast huvitatuile kättesaadavad ETFi koduleheküljel, jääb TKNi puhul mulje, et otsuseid langetatakse mingi anonüümse grupi või TKNi liikmete ainuisikuliste ettepanekute alusel.
Viimasel juhul tõstatub paratamatult küsimus TKNi pädevusest, sest kuidas suudavad vaid üheksa tarka katta oma kompetentsiga kogu Eesti teadustegevuse areaali?
Need ja paljud teised küsimused tõstatusid ka 15. jaanuaril minister Mailis Ranna initsiatiivil korraldatud nõupidamisel, kus käsitleti TKNi ettepanekuid 2003. aasta teadusteemade sihtfinantseerimise kohta.
Ülikoolide ja teadusasutuste esindajate üksmeelne seisukoht oli, et kehtiv teaduse rahastamise kord on tekitanud tõsiseid probleeme ning vajab kompleksset ja põhjalikku muutmist.