Olen varsti juba kümmekond aastat maainimene, elan Tartust 40 kilomeetri kaugusel ja pean seal ka väikest talu. Selle aja jooksul on RMK pannud kinni metskonna ning bussiliine on kokku tõmmatud nii, et pärast kella 18.30 enam linnast koju ei saa.
Nils Niitra: maarahvas vajab oma erakonda
10. detsember 2009, 23:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Postkontorit pole veel suletud, aga see on avatud äripäevadel kella poole üheni päeval, mis muudab teenuste kasutamise linnas tööl käiva inimese jaoks mõttetuks. Meie kandi inimesed viivad oma lapsi Alatskivi keskkooli, mis kuulub riigi parimate maagümnaasiumide hulka.
Nüüd tahab haridus- ja teadusminister – nimetatagu seda üldiselt koolireformiks või milleks iganes – ka Alatskivi keskkooli põhikooliks muuta ja anda oma hindamatu panuse maaharitlaskonna väljasuremisse.
Kõige traagilisem on selle antiregionaalpoliitilise reformikava juures, et see ei tee vahet maa- ja linnagümnaasiumidel. Gümnaasiumiosas peab õppima vähemalt 120 õpilast, olgu tegu mitmekümne ruutkilomeetri suurust piirkonda teenindava ainsa keskkooli või kahe linnakooliga paralleeltänavatel.
Igasugune demagoogitsemine parema hariduse kvaliteedi teemal on pehmelt öeldes kohatu, sest mida parandab hea ja kodulähedase maagümnaasiumi sulgemine Eesti hariduselus? Põhimõte «Bigger is better» (suurem on parem) võib ju kehtida Ameerikas, aga kindlasti mitte väikses Eestis.
Jutud laste transpordi- ja elamiskulude katmisest võiks vist juba ette kuulutada valijatele näkku valetamiseks ja mõnel perekonnal pole peagi raha, et oma andekat poega linna kooli saata. Laps ei saa enam nädala keskel koju tulla, ta peab elama internaadis.
Viimase paarikümne aasta jooksul on maaelanikke nii palju vintsutatud, et ilmselt ei usu keegi minu kodukandi inimestest ainsatki haridus- ja teadusministri õigustust jõhkrale reformikavale. Nad näevad, mis on maal juhtunud, ja teevad sellest ainuõige järelduse, et tegu on pidurdamatu protsessiga, mis saab üksnes jätkuda.
Kuidas küll panna poliitikud aru saama, et Eesti 30-protsendiline maaelanikkond kujutab endast endiselt jõudu, kellega peab arvestama? Korraldama demonstratsioone ja korjama allkirju? Seda ka, aga mina arvan, et maarahvas vajab päris uut ja värsket erakonda, mis keskenduks eelkõige maaelanike huvide kaitsmisele.
Kui selline erakond saaks riigikogu valimistel kas või 15–20 protsendi valijate hääled, oleks tegu jõuga, millega peab arvestama. Keegi peab ju lõpuks ometi tõmbama joone, millest enam üle ei astuta.