Olav Aarna
Haridusfoorumi toimkonna esimees (Res Publica)
Haridusfoorum: kas õitseng või hääbumine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Möödunud nädalal toimunud haridusfoorum näitas ühiskonna jätkuvalt suurt huvi haridusprobleemide vastu ja nende arutamiseks loodud foorumi vajalikkust.
Haridusfoorum astus oma arengus olulise sammu edasi, kaasates hariduspoliitilisse diskussiooni väljaspool Riigikogu ka suuremad erakonnad ja algatades koos Eesti Euroopa Liikumisega laiema diskussiooni Eesti rollist Euroopa ühtses haridus- ja teadusruumis.
Haridusfoorum tekkis 1995. aastal vajadusest kaasata oluliste hariduspoliitiliste otsuste ettevalmistamisse kõiki huvirühmi. Foorumi oluliseks taotluseks on olnud Riigikogu ja valitsuse koosseisude vahetumisega kaasnevate järskude hariduspoliitiliste suunamuutuste vältimine. Foorumi järjepidevuse on taganud mittetulundus-ühinguna tegutsev tugiorganisatsioon ja igal aastal valitav 45-liikmeline toimkond.
Hariduspoliitilise stabiilsuse saavutamise olulise vahendina on foorum näinud Riigikogus vastu võetud haridusstrateegiat, mis määratleks hariduse rolli ühiskonna arengus, süsteemi pikaajalise arengu sihi, eesmärgid ja põhimõtted.
Selline ülesandepüstitus eeldab, et esmalt on saavutatud kokkulepe ühiskonna arengu pikaajalise visiooni osas. Haridusstrateegia oleks aga omakorda aluseks lühema perioodi tegevuskavade koostamisel.
Teoreetilise konstruktsioonina liigutavalt lihtne, on selle skeemi realiseerimine osutunud ülimalt keerukaks ja vaevaliseks. Ebaõnnestumine «Õpi-Eestiga» peaks olema kogemus, millest kõik osapooled midagi õpivad. See oleks esimene julgustav märk, et meil on eeldusi saada õpiühiskonnaks.
Kuigi foorumi tegevuses peaksid osalema ka erakonnad, on nende senine roll olnud üsna tagasihoidlik. Seetõttu viib haridusfoorumi käsitamine mõne erakonna käepikendusena (pik- ka aega peeti selleks Mõõdukaid, nüüd siis Res Publicat) tahtmatult mõtte vene rahvatarkusele: igaüks näeb asju vastavalt oma rikutusele!
Esmakordselt õnnestus nüüd tuua Eesti suuremad erakonnad kui hariduspoliitika olulised subjektid ka haridusfoorumile.
Toimunud diskussioonis olid seitsme erakonna (Isamaaliit, Keskerakond, Mõõdukad, Rahvaliit, Reformierakond, Res Publica, Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei) esindajad, neist viis Riigikogu liiget, üksmeelsed nii Eesti pikaajalise arenguvisiooni kui haridusstrateegia vajalikkuses. Keerulisemaks läks asi, kui lisaks küsimusele «kas?» tuli vastata ka küsimustele «kui-das?» ja «mida?». Ometi sisendab tahtmine neile küsimustele vastata mõõdukat optimismi.
Ükski haridusfoorum pole mööda pääsenud rahastamise teemast, mis seekord haakus kahe teise olulise teemaga: ühiskondlik kokkulepe ja haridusuuringud.
Foorumi lõppdokumendis sisaldub üleskutse Eesti põhiseaduslikele institutsioonidele, erakondadele ja kodanikeühendustele leida ühiskondlik kokkulepe selles, et eeloleva nelja aasta jooksul suurendatakse haridusse tehtavaid investeeringuid 8 protsendini SKTst. Rõhutaksin siinkohal, et see 8% ei pea sugugi tulema vaid avalikest eelarvetest.
Foorumi eel avalikustatud segadus haridusstatistikas (rahvusvaheliselt võrreldav haridusinvesteeringute osakaal SKTs on ligi kolmandiku võrra väiksem seniarvatust) viitab aga hoopis üldisemale probleemile - süstemaatiliste haridusuuringute puudumisele Eestis ja ühiskonnauuringute rolli alahindamisele.
Rahvusvahelise võrreldavuse tagamiseks pidas haridusfoorum vajalikuks ka Eesti lülitumist rahvusvahelistesse õppurite taseme hindamise programmidesse IEA ja PISA.
Euroopa on seadnud endale ambitsioonika eesmärgi: saada aastaks 2010 maailma kõige innovatiivsemaks ja dünaamiliselt arenevaks piirkonnaks. Oluliseks vahendiks selle eesmärgi saavutamisel on Euroopa ühtse haridus- ja teadusruumi kujundamine.
Mida see Eestile tähendab? Poliitilises retoorikas kinnitavad kõik Eesti erakonnad ja valitsused haridusvaldkonna prioriteetsust. Kahjuks ei väljendu see aga riigi praktilistes sammudes, sh riiklikus arengukavas.
Seetõttu toetas foorum haridus- ja teadusministeeriumi taotlust suurendada Euroopa Liidu tõukefondidest Eestile suunatavas toetuses Euroopa Sotsiaalfondi osakaalu 35 protsendini. Selle otsusega rõhutas foorum veel kord oma kindlat toetust uute teadmiste loomisel ja innovatsioonil põhinevale arengumudelile, st «Õpi-Eesti» mudelile.
Allkirja koha peal lisan, et Olav Aarna on seni elus hakkama saanud ise kõnede tekste ja artikleid kirjutades. Samuti pole mul tulnud neid kellegi teise eest kirjutada.