Vajame kokkulepet nii rahastamisalustes kui riigitellimuse loogikas
Mati Heidmets, Tallinna Pedagoogikaülikooli rektor
Haridus on Eesti lootus. Visionäärid, parteiprogrammid ja arengukavad näevad heas hariduses Eesti hakkamasaamise tagatist. Tegelikult vajab Eesti rohkemat kui hästiharitud inimesi. Eesti vajab professionaale.
Professionaal on inimene, kelles istuvad koos tänapäevased teadmised ning parim oskus neid elus rakendada. Kes mitte ainult ei tea, kuidas asjad olla võiksid, vaid kes ka oskab, tahab ja suudab asju soovitavasse seisu viia. Ka uutes ja ootamatutes olukordades. Professionaalsus ei asenda haritust, see on samm haritusest edasi.
Professionaalne tegija
Professionaalsus ei sõltu vanusest ega nahavärvist, läbitud koolitüübist ega tegevusvaldkonnast. Proff võib olla vana tisler ja noor uurija, asjaarmastajana toimetada nii eesti ajakirjanik kui mustanahaline autojuht.
Asjaarmastaja on oma tarkuse ise välja mõelnud, proff teab, kuidas maailmas tehakse. Asjaarmastaja seletab, kuidas tuleks, proff teeb ära. Profi tööst tunned rõõmu, omatarkusest paistab jama ja segadust.
Kust professionaalid tulevad? Koolist ja elust korraga. Koolist, mis annab nii tänapäevast teadmist kui ka tarkust selle rakendamiseks. Elust, mis saadab tegijad perioodiliselt kooli tarkust juurde õppima. Kooli ja elu vahel pendeldamise kiirus on professionaalsuse tingimus ja näitaja.
Professionaalide kiht on Eestis õhuke - neid, kelle tööd saab tõeliselt imetleda, pole palju. Vaja oleks kordi rohkem, eriti Euroopa Liidule mõeldes.
Küsimus pole pelgalt nn euroametnikes. Kuigi ka siin võib eesootav hinge kinni lüüa. Näiteks kahe aasta pärast läheb vaja 300-400 (!) tipptasemel tõlki, keda lihtsalt ei ole.
Tegelik küsimus on kõigi Eesti eluvaldkondade - poliitika ja äri, halduse ja omavalitsuse, meedia ja metsamajanduse - võimekuses professionaalselt toimetada, hoida Eestit tasemel ning selle abil ka Euroopas esimeste hulgas.
Alternatiiv ehk «asjaarmastajana Euroopas» meile ei sobi. Mitte ainult sellest paratamatult johtuva väljastpoolt toetatava ja suunatava seisundi tõttu. Veelgi rohkem selle kurbuse tõttu, mis eestlasi haarab, kui tõdetakse, milline shanss on käest lastud. Sest professionaalne Eesti on tehtav.
Profid ja ülikool
Professionaalsus koosneb mitmest elemendist - parim tänapäevane teadmine, oskus seda teadmist kasvatada ja kasutada, asjaolu, et minu teadmised ja oskused on ühiskonnas oodatud.
Eesti ülikooliharidus saaks täna nendes suundades edukamalt toimetada. Selleks tuleb astuda mõned elementaarsed sammud.
Esiteks, unustada arusaam, mille kohaselt ülikoolide töö on mõtlejate, mitte tegijate ettevalmistamine. Viimased tulevat rakenduskõrgkoolidest. Tegelikult on ülikoolide töö mitte pelgalt tegijate, vaid kõrgeltharitud tegijate õpetamine, lisaks nende täiendamine, ümberõpetamine, uuesti õpetamine jne. Ja selle kaudu tipp-professionaalide klassi loomine ja tööshoidmine Eesti Vabariigis.
Teiseks tuleb lõpuks paika panna ülikooliharidusele esitatavad nõuded. Täna on nii ülikooliseadus kui kõrgharidusstandard õppeasutustele esitatavate kvaliteedinõuete osas kidakeelsed. Tulemuseks on olukord, kus sageli on õppur vana või sobimatu toote eest oluliselt rohkem kaitstud ülikooli sööklas kui sama asutuse auditooriumis.
Praegu menetluses olevates ülikooliseaduse parandustes üritatakse nõudeid karmistada, lootuses selle kaudu kvaliteeti tõsta. Jutt on kahe lati - teadustöö ja doktoriõppe läbiviimine - seadmisest ülikoolina tegutsemise eelduseks.
Kui doktoriõppe osas on enam-vähem kokku lepitud, siis (rahvusvaheliselt aktsepteeritud) teadustöö nõue liigub seaduse projektis sisse ja välja, olenevalt milline lobitöögrupp parajasti peal on. Iseenesest elementaarse nõude väljajätmine võiks tähendada, et ülikoolidelt oodatakse midagi uurimistööl mittepõhineva doktoriõppe laadset. Mis juba oma olemuselt on vastuoluline asi.
Küsimus on strateegiline - kas on tark sundida ja suunata kõik tänased 15 ametlikult tegutsevat ülikooli ponnistama omaenda doktoriõppe ja omaenda teadusüksuste loomise nimel? Minu arvates ei ole. Tulemuseks oleks veelgi suurem killustumine ning sellest johtuv süvenevalt lokaalne toimetamine.
Ausam oleks kohe sättida latt just sellisele kõrgusele, millisena Eesti oma ülikoole näha tahab. Võimekatena tegutsemiseks Euroopa teadus- ja haridusruumis.
Reeglid ja raha
Kolmandaks tuleb selgeks rääkida turu ja riigi vahekord ülikoolihariduse rahastamisel. Täna on siin rahulolematust (näiteks eraülikoolide etteheited ebavõrdsete konkurentsitingimuste kohta) ja ka ettepanekuid alternatiivsete võimaluste osas. Olgu selleks ideed üleminekust haridusosakute süsteemile või lihtsalt tarbija kaudu rahastamisest (vt Rein Lang, PM 02.12.02).
Teiselt poolt on alternatiivsete rahastamisskeemide kaalumisel üks põhimõtteline eeldus - ühtsete mängureeglite järgimine. Olukorras, kus magistrikraad või professoriamet tähendavad erinevates Eesti ülikoolides ikka veel võrreldamatuid suurusi, on selge oht, et näiteks haridusosakute skeemi realiseerimisel ei saa kooli rahahulka määrama mitte niivõrd töö sisu, kuivõrd PR-osakonna võimekus. Millest oleks tark hoiduda. Kõigepealt ühtsed reeglid, siis uued skeemid.
Suvalise rahastamisskeemi puhul peavad riigile jääma hoovad ülikoolihariduse vastavusse viimiseks Eesti ühiskonna vajadustega. Riigi tänase põhiinstrumendi, riikliku koolitustellimuse ideoloogias on paraku hulk lahtisi otsi.
Looduses kohtab kahesugust arusaama sellest, mida riik tellima peaks. Esimene seisukoht ütleb - tellida tuleb seda, mida ühiskond vajab. Paraku pole vajadust kuskil täpselt kirjas, tõsist uurimistööd ei ole, ekspertide arusaamad lahknevad.
Teine loogika ütleb - tellida tuleb seda, mida hästi õpetatakse. Sõltumata otsesest vajadusest on hea tegija alati oodatud.
Täna domineerib esimene loogika seal, kus vajadus on suhteliselt hästi kokku loetav (arstid, õpetajad, piirivalvurid). Teine arusaam domineerib näiteks doktoriõppe tellimisel. Tellitakse seda ju sealt, kust laekub lõpetajaid.
Muidugi viib see olukorrani, kus Eesti tipp-professionaalide kiht saab mõnes eluvaldkonnas paksem, teises kaob olematuks. Mis omakorda hakkab Eestit nn osaühiskonna mudeli suunas nihutama, mitmetes eluvaldkondades sõltume välisekspertiisist.
Vaja oleks selget kokkulepet nii rahastamisalustes kui riigitellimuse loogikas. Mis võimaldaks teha sammu kvaliteetsema ülikoolihariduse ja selle abil suurema professionaalsuse suunas kogu Eesti ühiskonnas.