Ruve Šank

FOTO: Pm

Eesti esindaja ÜRO toidu- ja põllumajandus­organisatsiooni juures Ruve Šank kirjutab, et kui toidu tootmine-käitlemine oleks kõikjal efektiivne ja söömine mõistlik, läheks vaja kolmandiku võrra vähem toitu.

Üks miljard inimest nälgib. Aga meie magame rahulikult ja jalutame keskendunud või tülpinud nägudega üleküllastatud toiduriiulite vahel ega mõtle sellele, mis neist kaupadest edasi saab.



Tervisekaitse ja toidukontroll ei luba paljutki väljapandust tõenäoliselt enam järgmisel päeval müüa.



Üks miljard inimest (peaaegu) nälgib ja iga kuue sekundi järel sureb üks laps nälga. Selle sõnumiga püüti hiljuti Roomas toimunud nn nälja-tippkohtumisel riigijuhtijaid ja avalikkust mõjutada.



See ei õnnestunud eriti – ajakirjandus pööras tähelepanu hoopis sellele, et G8 riigijuhid ei tulnud kohale ja et tippkohtumise toimumiskohaks olnud FAO peahoone prügikastidest leiti suur kogus äravisatud toitu.



Tippkohtumine siiski toimus (kohal oli üle 50 riigijuhi ja sada  ministrit) ja vastu võeti deklaratsioon, mis rõhutas muu hulgas kolme tähtsat asja.



Esiteks, et peamine vastutus oma elanikkonna toiduga kindlustamisel lasub iga riigi valitsusel endal; teiseks, et oma rahva toiduga kindlustamiseks on vaja põllumajandusse rohkem investeerida (soovitatavalt kümme protsenti eelarvest arengumaades); kolmandaks, et rahvusvahelist abi on vaja paremini koordineerida.



Muidugi räägitakse toiduga kindlustamisest kahes võtmes. Ühelt poolt hädaolukordade puhul, nagu näiteks looduskatastroof või sõda. Siis on vaja toimetada abi kiiresti vajajateni ning mitte lasta seda ära varastada või korruptiivselt maha müüa. Ja seda teeb WFP ehk World Food Program – Maailma Toiduprogramm.



See on nii-öelda kala andmine.


Teiselt poolt tuleb pidevad hädad lahendada pikaks ajaks ehk anda kala asemel õng. Vaja on aidata jalule kohalik toidutootmine.



Seda esimest asja teeb WFP üha paremini. Selleks kulub aastas umbes viis miljardit dollarit ja ka Eesti on alates 2007. aastast sinna oma panuse mõne miljoni Eesti krooni näol andnud. Vajalikku abina antavat toitu ostetakse võimalust mööda näljahädaliste naabermaadest, et aidata sealset põllumajandust paremini jalule.



WFP pole organisatsioon. Pigem on see nagu fond, kuhu valitsused kaastundest raha panevad. Tõsi, mõned valitsused vabanevad selle kaudu oma turu ülejääkidest – sellega on veel möödunud aastalgi silma paistnud näiteks Kanada, Prantsusmaa, Belgia ja Bulgaaria. Aga ligi neli viiendikku ostetakse siiski arengumaadest.



WFP on tippkohtumisega seoses pakkunud välja uue idee, mille moto on «miljard miljardilt». Nagu alguses öeldud, miljard inimest nälgib. Teine miljard aga kasutab internetti. Üsna tõenäoliselt on siin vähe kattumist. Idee on selles, et iga internetikasutaja võiks interneti teel kanda WFP-le üle mingi summa. Kui iga internetikasutaja annaks kuus ühe dollari või euro, siis poleks valitsustel vaja üldse sekkuda muul viisil kui raha kasutamise kontrolliks.



Annetajatele ka selgitatakse, mida nende rahaga teha võib. Viie dollariga võib vaeseimates riikides terve aasta toita imiku, 50 dollariga koolilapse ja 170 dollariga täiskasvanu. Et ka abi korraldamine maksab midagi, kulub umbes viis protsenti rahast toidu hankimise ja jagamise korraldamiseks.



Aga nagu öeldud – pikaajaliselt oleks vaja aidata kohalik toidutootmine järje peale, tuleks investeerida põllumajandusse. Paljud arengumaad ise pole seda seni teinud ja on ostnud pigem relvi või on abiks saadud raha korruptiivsel moel kaotanud. Nüüd on nad võtnud kohustuse investeerida kuni kümnendik oma eelarvest põllumajanduse edendamiseks.



Ja mitte ainult põllumajandusse, vaid kogu toiduketti, sest FAO andmete järgi kaob ketis ühel või teisel põhjusel kuni 40 protsenti toodetud toidust enne sööjateni jõudmist. Koristus, ladustamine ja jaotus toimuvad tasemel, mis tihti on alla igasugust arvestust.



Teistes riikides on aga hoopis teised lood – puudust pole mitte millestki. Hoopis riided ei mahu enam selga, sest süüakse mitu korda enam kui vaja oleks. Osalt on see muidugi talupojapärand, osalt turumajanduslik müügisurve. Kokkuvõtvalt võiks aga seda nimetada toidu nurikasutuseks, sest inimesed söövad ennast haigeks. WHO hinnangul on valest söömisest põhjustatud haigused peagi kõige sagedasem terviserike.



Suur hulk toitu läheb rikastes maades ka raisku. Ainult selle vahega, et see on siin enne ilusasti valmis tehtud ja ära kaunistatud. Aga seda on tehtud liiga palju või see läheb lihtsalt pahaks. Suurbritannias visatakse sellisel moel aastas prügikasti 12 miljardit naela, suurem osa sellest langeb köögi- ja puuvilja arvele.


USAs läheb viimaste andmete järgi prügikasti lausa 40 protsenti toidust.



Hinnanguliselt läheb nii arengumaades kui rikastes riikides keskmiselt kaotsi umbes kolmandik toodetud toidust. Kui tootmine-käitlemine oleks igal pool efektiivne ja söömine mõistlik, läheks vaja kolmandiku võrra vähem toitu ehk põllumajandus- ja toidutootja mätta otsast vaadates väheneks turg kolmandiku võrra.



Juba praegu peaks hoolikalt vaatama sedagi, et arengumaade kohalikku tootmist arendades üle ei investeeritaks. Nagu me Euroopas ja Ameerikas oleme näinud, küllastub turg efektiivse tootmise tingimustes küllaltki kiiresti.



Oma toiduga kindlustamise programmides on olnud edukad ka sellised suured maad nagu Hiina ja Brasiilia, kes on vähendanud alatoitlust vastavalt sadade ja kümnete miljonite võrra.



Tuleb muidugi vaadata ka keskkonna-aspekti. Praegu kõlab päris palju uinutavalt rahustavaid hääli, et maailmas on olemas piisavalt maad, vett ja tehnoloogiat, et kõik inimesed ära toita.



Üks asi on muidugi näljast vabastada, aga süües kasvab ju teatavasti isu ja pole põhjust arvata, et väga paljud inimesed ei soovi euroopalikul tasemel elada. Aga seda maakera üheksale miljardile inimesele küll võimaldada ei suuda.



Loodetavasti esitab selle kohta oma arvamuse ka FAO juures loodav toiduga kindlustamise alane kõrgetasemeline ekspertide paneel.



Muide, Suurbritannias niisama ära visatud toidu tegemisele on kulunud energiat sellisel määral, mis vastab kolmele protsendile transpordi tekitatud heitgaasidest.



Ja üldse võiks ju ka päris filosoofiliselt küsida, mis on inimeste tegevuse eesmärk. Kas elame selleks, et süüa, või sööme selleks, et elada? Ühelt poolt on see kindlasti lihtsalt oma soo jätkamine. Teiselt poolt soovime oma päevi siin võimalikult mugavalt ja meeleolukalt veeta.



Inimeste ajakasutus ja tööhõive näitavad, et kel vähegi võimalik, see kasutab oma aega meelelahutuseks, olgu see siis millises vormis tahes. Aga selleks, et ennast hästi tunda, peab kõht täis olema.