Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maret Kaik
endine ametnik
Euroopa institutsioonide asjamehed ei ole ikka veel rahul Eesti haldussuutlikkusega. Eesti oma inimene kirub ametnike ükskõiksust ning peab neid heal juhul muiduleivasööjateks ja halvemal - korruptantideks. Kas kogemusest? Ei, piisab sellestki, et naised saunas rääkisid.
Ametnik aga on lihtsalt inimene. Luust ja lihast inimene, kellelt nõutakse lausa müütilisi võimeid. Et ta iga võimuvahetuse järel oma senise töö maha tallaks ja ikka ja jälle kui fööniks tuhast tõuseks. Sest iga uus valitsus tahab muuta, mis muuta annab.
Ametniku asi
Poleks ju hullu, kui tõesti on vaja vigade parandust ja selleks on rahva mandaat. Aga valitsusliidud pannakse meil kokku kui pusle ja kunagi ei tea, millal tükk küljest kukub.
Seaduseelnõud ja määrused sünnivad pigem püüdlikkusest «harmoniseerida» meie asjaajamist ELi omaga kui ühiskonna sisemisest vajadusest. (See on avalik saladus, aga seda ei tohi kõva häälega välja öelda.) Tagatipuks - valimiste eel pole neis loogikat lootagi. Vahel ei tea ka ametkonna juht, mis juttu tuleb homme rääkida. Sest suund töötatakse välja erakondlikus päkapikutöökojas.
Ametniku asi on aga lõuad pidada ja edasi teenida. Õppida eitama seisukohti, mida ta oma parima äratundmise järgi on ehk ise kujundanud. Õppida põhjendama asju, mida ta õigeks ei pea. Ta on ju teenistuses - olgugi avalikus -, ja kroonus toimib käsuliin.
Omaette nähtus ametkondlikus hierarhias on poliitilised nõunikud, kes koos ministriga tulevad ja lähevad. Et minister ise on pool aega majast väljas, kujundavad tema «käepikendused» suuresti terve maja töökliimat.
Kuri on karjas siis, kui neil omaenda marssalikepike paunas liigutab. Oma agarusest pannakse sedasi terve majatäis ametnikke oma isiklikku (partei)karjääri sillutama.
Meie ametnik jääb kahe tule vahele, teadmata, kellele enne töö valmis teha. Kahte korraga ei saa; ei saa ühtki, kui viie minuti tagant nõudmas käiakse.
Kui aga ametnik hakkama ei saa, tuleb talle õpetada moodsat töössesuhtumist. Selleks on mitmeid viise, üks progressiivsem kui teine: nõuda võib lühi- ja pikaajaplaane ning töövisandeid, mis ette teada prügikasti jõuavad, nõuda võib e-aruandlust iga päeva lõikes ja muidugi - otsata nõu pidada.
Pahatihti on ametniku aeg nõnda ära organiseeritud, et töö tuleb koju kaasa võtta. Töötegemist püüab omalt poolt motiveerida isehakanud ülemus, kes teise tagumiktunde kokku arvestab. «Nüüd siis tullakse!» kõlab üle koridori, ja hilineja poeb kui varguselt tabatu oma tuppa, öötundidest tehtud töö arvutikettal ühes.
Nagu elus ikka, on ju ka ametnikke erisuguseid. Edasipüüdlik ametnik oskab tööpäeva sisustada toast tuppa käies ja kurtes, et töö tapab. Ta teeb meeleldi plaane - teistele täitmiseks või lihtsalt kalevi alla -, jutustab suure suuga koosolekutel, kus kõrged ülemused kohal, kooskõlastab, annab aru, vahetab kogemusi, täiendab end.
Talle pole vaja töössesuhtumist õpetada, ta passib loomuldasa kokku meie aja nõuetega. Nõnda võib läbipaistvuse taotlus - kahtlemata õige asi - pöörduda iseenese vastu, ja töötegemisest saab töö mängimine, näilisus.
Ime veel, et kõigi kooskõlastamiste kiuste mõni eelnõu hapra tasakaalu säilitab. Aga eks seda viga anna parandada rahvaesindajate populistlike parandustega.
Tõuseb tuhast
Ei maksa arvata, et ametnikku kõik need kannapöörded ja töö teaduslik organiseerimine läbi ei põleta. Põletab küll, kui ta tööd ülejala teha ei mõista. Miks ta siis tulilinnuna aina tuhast tõuseb?
Üks on südamega töö küljes kinni, lootes ühiskonda ikka veel raashaaval paremaks muuta. Teine on pool elu kitsast valdkonda kündnud - kes teda tööturule nii väga ootabki? Eks põhjusi ole sama palju kui inimesi. Vastupidi levinud arvamusele ei ole see pelgalt raha, mis paigal hoiab: reaametniku palk pole kuigi suur.
Loo pealkirja laenasin Anton Tshehhovilt. See jäi painama, kui juhtusin kroonumaja trepil nägema vanemat daami, kes sattus silmitsi kõrgema rangi ametnikuga. Naine läks näost plassiks ja hakkas midagi seosetut kogelema - oli ta ju pool tundi enne tööaja lõppu minema asutanud.
Neile, kellele kirjaniku looming on võõras, võiks öelda, et Tshehhovi jutustuses püüab ametnik oma aevastamist tsiviilkindrali kuklasse igatpidi välja vabandada. Ajab aga asja aina hullemaks, läheb lõpuks meeleheitel koju, heidab diivanile ja … sureb.