Mis on teie meelest Eesti elus lahkuval aastal rõõmustavat ja/või kurvastavat?

Viivi Luik

kirjanik

Eesti ajaloos on 2002. aasta tähtis NATO ja Euroopa Liidu kutsete tõttu. See on paratamatu lause, mida ei ole võimalik jätta ütlemata. Kuid kui see paratamatu lause on öeldud, tuleb öelda ka teine lause, mis esimesest välja kasvab. Need ajad on jäädavalt läbi, kui mõnel rahval oli veel võimalik elada täieliku iseseisvuse illusiooniga, mis, muide, ka tol kahe sõja vahelisel ajal oli ainult ettekujutus.

2002. aasta on minu meelest see aasta, mil uus sajand on käes. Käes on ka uued mured ja täiesti teine maailm. See meenutab hilisõhtust kohvikut, kus vilgutatakse tulesid ja hõigatakse: «Hakkame lõpetama!» Hakkame lõpetama eelmise sajandi maailmaga ja eelmise sajandi mõtteviisiga.

See oli silmatorkavalt suurte loodusõnnetuste aasta. Meil siin vaikses nurgataguses oleks neist nagu vähe kuulda, kuid ometi on nad meie oma õues. Võrumaal on kuude kaupa kaevud tühjad, mõnel pool ei sadanud suvi läbi piiskagi vihma.

Olen ise näinud põuda ja üleujutusi Itaalias ja tean, et see tähendab sadadele tuhandetele inimestele kodu ja sissetuleku kaotust. See tähendab, et tuleb hakata mõtlema praeguse sajandi moodi. Et tarbimine pole enam hüve, vaid needus. Et loodus on inimesest üle, mitte vastupidi.

Priit Võigemast
näitleja

Elu on tõesti tempot tõstnud! Aasta kui aja kulgu iseloomustav ühik on ilmselgelt liiga pikk, et seda võiks tervikuna hõlmata. Suuremaid ja väiksemaid, olulisi ja vähem olulisi sündmusi on olnud nii palju, et Veerpalu kuldmedal ei taha minu kujutluses kuidagi sellesse aastasse ära mahtuda.

Võibolla on asi selles, et ma olen ise terve aasta arutult rahmeldanud ning püüdnud endale sisendada, et olen kahe jalaga maa peal ja kõik on kontrolli all...

Vaatamata sellele, et ma iseennast selliste loosungitega haledalt olen petnud, jään siiski mööduva aastaga rahule. Siit järeldan: et saada õnnelikuks, et olla õnnelik, võib ka ühe jalaga maa peal olla või, mis veel parem, hõljuda kümne sentimeetri kõrgusel maast.

Merike Martinson
lastehaigla peaarst, aasta naine 2002

Minu jaoks oli see aasta tõesti eriline ja üsna mitmes tahus. Lühidalt - aasta oli töörohke ja pingeline, mille tõi kaasa nii haiglareformi tuules haiglajuhtimine, kümnes ja suurim projekt - vastsündinute ja imikute osakonna renoveerimine - kui ka ühiskondlik tegevus.

Täna võin öelda, et oleme kõigega hakkama saanud tänu heale meeskonnatööle, Tallinna linna toetusele ja paljude heade inimeste abile. Olen veendunud, et julgesin võtta riski ja jäin kindlaks oma ettevõtmise õigsuses. Me võitsime!

Olen ka rahul, et lastehaiglate ühendamise ja iseseisvuse säilitamise eest seismine on olnud õige ning võimaldanud meil ravida edukalt haigeid ja vähendada kurvalt lõppenud haigusjuhte.

Rõõmustav on näha, et minu tütre arstitee algus meie haiglas on kulgenud hästi.

Ei saa aga olla rahul, et 1. jaanuarist on täielikult likvideeritud esmatasandi lastearstide süsteem, ja oleme sunnitud leppima selle kaotusega. Samas oleme seisnud lastearstide-konsultantide tegevuse alustamise eest perearstide kõrval.

Kõige rohkem on häirinud sotsiaalsete probleemide kasv, mis puudutab nii meie lapsi kui ka personali. Viimane aeg on hakata tegelema inimeste toimetuleku aitamisega ning arstide-õdede õiglase tasustamisega. Arvan, et Eesti riik on juba piisavalt rikas, et nende probleemide lahendamine peaks saama prioriteediks.

Gunnar Graps
muusik

Aasta 2002 oli see, mil mina poliitikakauge inimesena, oma ameti sees sumajana osutusin imelikul kombel ühes olulises asjas kaasategijaks. Jutt on teise pensionisamba reklaamist, milles ma päris iseendana osalesin. See on väga tarvilik ja tulevikku suunatud aktsioon. See oli mul elus esimene kogemus, et muusik võib ka ilma muusika ja lauluta masse mõjutada.

Aasta märgid on muidugi ka NATO ja Euroopa Liit. Tore muidugi, et kutsuti. Aga sisetunne ütleb, et edasiminek on küll suur, aga teisalt - see on ju tõesti minek ühest liidust teise. Liit on liit, tee mis tahad, seega kardan natuke Eesti oma näo pärast.

Aasta oli küll suhteliselt optimistlik, aga ei saa ütelda, et otsa oleks saanud kunstniku igavene mure, millest laulsin eelmisel aastal - «Tühjad pihud». Siiski oli 2002. aasta eelmisest stabiilsem. Ja kui endal läheb hästi, siis tundub ju, et ka riigil läheb hästi.

Põletavamaks probleemiks pean aga massilise (narko)kuritegevuse vohamist. Tallinnas ja mõnes teises Eesti linnas on elu hullem kui kurikuulsas Chicagos.

Jaan Kross
kirjanik

Sõnad on ju tavaliselt mõttetud, aga heas usus öeldakse ka: kui ükski neid tähele paneb, võib sellest siiski midagi saada. Nii et kolme asja tahaks ma puudutada. Euroopa Liitu ja NATOt, häbitunnet ja lapsi.

Tuhat, või tuhat kakssada aastat on eestlased kõlkunud Lääne ja Ida vahel ning arendanud sellest mitte kummalegi poole kuulumisest välja isegi eneseõigustusdoktriini, et niimoodi olevatki hea. Nüüd öeldaks selle kohta arvatavasti, et olevatki horribile dictu, niimoodi olevat kõige tulusam ennast müüa.

Viimaks on ajalugu pannud meid vajaduse ette otsustada ja vabalt otsustada, kuhu me kuulume, kas Läände või Itta. Tehku igaüks ses asjas oma südametunnistuse ning isikliku ja ajaloolise kogemuse järgi. Minule on igatahes selge, kas ma valin Suitsu ja Tuglase või Grenzsteini ja Kõrvi, kõigist banaanikõveruse normidest hoolimata.

Ja siis tahaksin rääkida inimliku häbitunde taasavastamisest, sest meie tulevik saab olla ainult paljas, pisut aeglasem või kiirem mandumine, kui me ei avasta iseenestes uuesti inimlikku häbitunnet. Tunnet, mis ütleb meile: sündigu ümberringi mis tahes, mina metsavargile ei lähe, mina ei hakka varastama ei vaeste ega rikaste tagant. Ja ka tühikargajate sahkerdava äri suhtes tahan ma ülimalt ettevaatlik olla.

Ja kogu poliitika suhtes üldse, soovitagu mulle vastupidist kas või Savisaar ise.

Ja kolmandaks tahan puudutada meie lapsi, sest võiks öelda, et iga lapsega, kelle te täna öösel elu nimel teha võiksite, aga tegemata jätate, olete te meid kõiki surma mõistnud.

Maile Grünberg
sisekunstnik

On väga hea, et kultuur on hakanud jõulisemalt pead tõstma.

Väga tähtis oli, et sai alustatud kunstimuuseumi ehitamist. See on meie kultuurielule ja kultuuriüldsusele ning riigile tervikuna väga oluline sündmus - vaat et kõige tähtsam üldse kultuurivallas. See toimus tänu eksminister Signe Kivi jõulisele tegevusele, kes suutis bürokraatiametsast ja kultuurivaenulikkusest läbi murda.

Samuti hindan väga Pärnu kontserdimaja valmimist. Eriti arvestades, et mul on väga negatiivsed emotsioonid seoses Saku Suurhalliga, mis on prosta spordiehitis ega sobi absoluutselt kultuuriüritusteks. Tallinn vajaks samuti korralikku kontserdimaja.

Negatiivsena hakkab mulle ja küllap veel paljudele vastu see, kui palju meie riik ikka veel kasutab selliseid mahakäinud ja eluvõõraid papikesi - nõunikke, kes tulevad siia oma Eldoraadot leidma, aga on tegelikust elust kaugel ega saa midagi aru, mis siin toimub ning räägivad oma juttu, mida meil üldse pole vaja kuulda.

Kindlasti on nendega seoses ka häid momente, aga üldiselt on need kohutavad summad, mis Eesti riik neile maksab, täiesti mõttetu raharaiskamine.

Jüri Allik
TÜ professor

Akadeemilise inimesena vaatan mööduvale aastale veidi nukralt tagasi, kuna Eesti poliitiline establishment pole kunagi nii võitlevalt anti-intellektuaalne olnud kui praegu. Mitte kuidagi ei edene Toompeal arusaamine sellest, kuidas kaasaegne ühiskond toimib ja areneb.

Äsja vastu võetud riigieelarves hariduse osakaal rahvuslikus rikkuses kahaneb. Ülikoolide rahastamine ei parane, vaid jääb inflatsioonile jätkuvalt alla. Reaalvääringus kulutused teadusele vähenevad.

Masendav on mõtteviis, mille kohaselt ELi struktuuriabi on planeeritud vaid sellesse, mis kulub, vananeb ja aegub, mitte aga inimkapitali (haridus, teadmised ja oskused), mis ainsana võib toota tulevast rikkust ja heaolu.

Mul oleks küll piinlik kulutada Riigikogu istmeid vaidlustes, milliseid pensionisoodustusi rahvaesindajatele tagada, samal ajal kui Eestis ei ole ühtegi tänapäevases mõttes raamatukogu.

Kui NSVLi ajal tuli paaril korral aastas Moskvasse Lenini-raamatukokku sõita, et teada saada, mis maailmas, eriti teaduses toimub, siis 11 aastat pärast taasiseseisvumist tuleb vaatamata elektroonikaajastule selleks sõita Helsingisse või Stockholmi.

Eri Klas
dirigent

Nagu alati, on elu keerelnud nagu Arvo Pärdi «Perpetum Mobile».

Minu jaoks on sellel aastaringluses keerlemisel kujund lapsepõlvest, mil kusagil praeguse Kannikese poe kandis Tallinnas, toonasel Kompassi tänaval oli nunnakloostri vastas karussell. Aeg-ajalt astus karusselli keskelt riide alt välja Karabas-Barabasi moodi habemik ja ütles, et kui te, poisid, teete karussellile kolm tiiru peale, saate pärast ise ühe tiiru tasuta sõita.

Minagi tegin selle kaasa. Kui aga jõudsin oma tasuta tiiruni, hakkasin oksele - pea käis nii kõvasti ringi. Nüüd, aastakümneid Eesti elu ja oma elu karussellil tiirutanuna on aasta lõpus jälle see tunne, et saaks karussellilt maha, saaks hinge tõmmata.

Ringi vaadates näen, aina kiiremate tiirude juures on meie ellu siginenud meeletult palju tehnikat. See on mulle natuke vastunäidustatud, sest olen elukutselt käsitööline. Ja kuna lapselapsedki naeravad, et ma ei oska surfata internetis, tunnen üha enam, et äkki olen vanamoeline, et tahan elusa inimesega suhelda. Vahetada mitte e-maile, vaid pikki vanamoelisi kirju, rääkida mitte moblaga, vaid vahetult.

Kui meie tahtsime noorest peast silma paista, siis ütlesime, et teeme pulli. Nüüd tehakse pulli nii, et lastakse ennast ära tätoveerida või torgata briljant nabaauku. Mina ei vaata aga briljanti nabaaugus, vaid inimese silmi. Inimestevahelisi sooje suhteid igatsengi taga.

Mõtlen tagasi lahkuvale aastale, kus paljud on kaotanud lähedasi ja kus pole ehk sündinud niisama palju inimesi. Loodan, et neid sünnib edaspidi palju rohkem, siis kindlustub ka riik kui selline, mis oma olemasolu tugevdamiseks on juba teinud jõulised sammud euroliidu ja NATO poole.

Ita Ever
näitleja

Muidugi tean ma, et NATOsse ja ELi kutse saamine on Eestile tähtsad ja ajaloolised asjad, aga ei ole mina nende asjade hindaja ja kommenteerija. Las räägivad need inimesed, kelle elu need asjad edaspidi määrama hakkavad. Mina oskan natuke ehk kaasa rääkida kultuuri, ennekõike teatri teemadel.

Lõppeval aastal läks teatritel suhteliselt hästi, elu käib ja paljud etendused on välja müüdud. Ega ma ise ole mitmeid etendusi näinudki, aga mul on selleks kaalukas vabandus - tööd on palju. Minu eas on see ikka väga suur asi. Mõni kuu olen laval paarkümmend korda.

Päris liigutav on see, et minu tööd ei hinda mitte ainult nii-öelda oma põlvkond. Paaril puhul on tänaval ja bussipeatuses juurde astunud lõbusad noorukid ja ütelnud, et olen nende lemmiknäitleja.

Mind häirib näiliselt kõige süütum asi, aga sealt algab ju palju muud halba. Kui näen tänaval sigaretti tomutavat kena tütarlast, siis tunnen suurt tuska. Aga neid tüdrukuid on tänavapildis palju.

Uueks aastaks soovin teistele seda, mida lubasin jõuluvanale: maksan ära kõik võlad ja uusi pahandusi püüan mitte teha. Mehele ka enam ei lähe! Aga seda ei taha ma teistel küll kuidagi ära keelata.

Erki Nool
kümnevõistleja

Minu jaoks oli elamus ennekõike meie suusatajate hea esinemine taliolümpiamängudel. Aga ka kergejõustikul ja teistelgi aladel oli hea aasta.

Laiemas vaates on 2002 meeldejääv aasta seetõttu, et saime kutsed nii Euroopa Liitu kui NATOsse. Nüüd peame ise vaatama, kas oleme õiged mihklid enda eest seisma.

Halb märk on see, mis toimub tervishoius, eelkõige haigekassa ja ravimifirmade vastasseis patsiendiga.

Teine halb märk on ohjeldamatu narkoprobleem, eelkõige narkokuritegude kasv.

Inimeste ründamist keset päeva südalinnas varem nii sageli ette ei tulnud. See võimendub kergesti ka piiri taha, mis omakorda võib halvata meie turismimajandust.

Aja märk, mis kandub edasi järgmisse aastasse, on suure jõulise erakonna tulek endiste väsinud poliitikute asemele. Ju siis viimased on halba tööd teinud, kui uued nii kõvasti kanna peale astuvad.

Ja veel üks oluline asi: ühiskond on hakanud aru saama, et professionaalne töö kannab vilju. Mitte ainult sportlased ja kultuuritegelased, vaid ka meie ettevõtjad on välisturgudele jõudnud.

Leon Glikman
vandeadvokaat

Plussid: NATO liitumiskutse ja ELi läbirääkimiste läbiviimine. Investeeringutelt tulumaksuvabastuse edukas toimimine. Riigikohtu lahend maksuintressi küsimuses.

Miinused: Riigikogu poolt karistuslike maksuintresside tagasiulatuv kehtestamine, millega sülitati Riigikohtu lahendile ja õigusriigi põhimõtetele.

Ettevõtjavaenulik keskkond, mis väljendub näiteks registribürokraatia pealesurumises ja ettevõtja suhtes disproportsionaalseid sanktsioone ettenägeva karistusseadustiku eriosa kehtestamises.

Õigusselguse puudumine, mis sunnib advokaate andma nõu stiilis: «Ükski kehtiv seadus seda küll ei keela, kuid ma ei saa garanteerida, et tulevikus vastu võetavate seadusemuudatuste tagasiulatuval tõlgendamisel teid selle eest vastutusele ei võeta.»

Riik oleks pidanud ausalt hoiatama, et ta kavatseb tulevikus kahtluse alla seada siis veel legitiimsed tehingud offshore- firmadega. Usun, et vähemalt 99 protsenti ettevõtjatest oleks tehingutest loobunud.

Üheks peamiseks majanduspiduriks oleva, töökust ja ettevõtlikkust pärssiva ning ümbrikupalkade maksmist soosiva sotsiaalmaksu kehtimine, eriti aga selle kohaldamine ettevõtlusega seotud väljamaksete suhtes.

Anna Levandi
iluuisutamis-treener

Aasta 2002 oli spordi suhtes kui just mitte edukas, siis hea aasta. Kui vaadata suhtumist sporti, siis on see paremaks muutunud. Spordil on ju tähtis osa inimese elus - aga ka poliitikas. Sport ja poliitika on mõnikord lausa üks. Erki Noole, Andrus Veerpalu jt tippude teod on tegelikult parim poliitika, mida Eesti jaoks teha saab.

Ma loodan, et sport on tagasi saamas oma loomulikku positsiooni. Loodan, et ka riik hakkab seda rohkem doteerima, sest sport ei saa püsida vaid mõne üksiku entusiasti energial. Sinnapoole asi liigubki.

Ka lastespordi tasemel: toimib pearahasüsteem, toetatakse vanu baase, valmis on saanud uusi spordirajatisi, nagu näiteks uhiuus jäähall, on valmimas uued kergejõustikuhallid ja ujulad.

Viimased pearahataotlused Tallinnas näitavad, et spordiga tegelevate laste arv on just sel aastal tunduvalt tõusnud. Uutel rajatistel on seega mõtet - kasutajaid on! Näide oma koolist: kui meil algul oli 125 õpilast, siis nüüd on neid 260.

Lapsi spordi juurde tuua on tegelikult lihtne - lastele meeldib liikuda, joosta.

Ise loodan oma praeguste õpilastega jõuda olümpiafinaali kümne aastaga. Ainult see eesmärk väärib pingutamist.

Muidugi juhtus aasta jooksul mõndagi, mis ei rõõmustanud, aga eks raskused olegi selleks, et neid ületada.

Olen optimist ega karda pisikesi takistusi, need teevad ainult tugevamaks.

Andres Keevallik
TTÜ rektor

Meil on kindlasti olnud ja on praegugi olulisemaid eesmärke, kui liitudesse mittekuulumine (NSVL) või kuulumine (EL).

Olgu need rahvuse ja kultuuri areng, rahva heaolu, konkurentsivõime või jätkusuutlikkus - ikka ja jälle on nende eesmärkide saavutamise olulisemaks eelduseks haridus.

Meil mõistetakse hariduse rolli - pole poliitikut, kes haridust ei tähtsustaks.

Ent meie hädad algavad tihti sellest, et me ei suuda olulises kokku leppida. Me harrastame pseudodemokraatiat, mis viib reeglina lahjade kompromissideni. Aga need, teadagi, elu edasi ei vii.

Samad hädad kummitavad ka teisi eluvaldkondi. Kunagi kirjutas Endel Nirk, et Eesti rahvuslikud spordialad on köievedu ja kotisjooks. Kas ei ole suutmatus kokku leppida ka üks neid orjameelsuse ilminguid, millest hiljuti nii tabavalt kirjutas akadeemik Harald Keres?

Öeldu kontekstis väärtustan ma kõrgelt meie lugupeetud presidendi initsiatiivi rahvusliku leppe sõlmimiseks.

Kuigi arvatakse, et põhiseaduse näol on see meil juba olemas, näitab mitmete edukate riikide kogemus siiski muud.

Me vajame märksa selgemat prioriteetide ja eesmärkide fikseerimist ja nende järjekindlat elluviimist. Me vajame rahvuslikku lepet ą la Iirimaa.

Viimases on muuseas antud selge vastus ka küsimusele - kas asfalt või inimkapital.