Kirjad

Tervitusavaldus Eesti ja Euroopa Liidu läbirääkimiste eduka lõpetamise puhul

Sajandeid sõdinud ja vaenutsenud Euroopa pööras viiekümne aasta eest uue lehekülje oma vägivaldses ajaloos. Vana Maailm, kuhu kuulub juuripidi Eestigi, hakkas otsima erinevate rahvaste koostöö mudelit, kus vabatahtlik vastastikune seotus teeks võimatuks nii piirkondlikud nägelemised kui ka kogu mandrit laastavad suurkonfliktid.

1952. aastal jõustus kuue Lääne-Euroopa riigi leping moodustada söe- ning terasetoodangule ühisturg. Ajapikku on too ühendus kasvanud tugevaks majanduspoliitiliseks liiduks, mis hõlmab tõenäoliselt juba 2004. aastal suurema osa meie maailmajao territooriumist ja rahvastikust.

Me tervitame Eesti ja Euroopa Liidu tulemuslikult lõppenud läbirääkimisi ja Kopenhaagenis Eesti esindajatele edastatud liitumiskutset. Viis aastat kestsid intensiivsed kõnelused. Nende vältel rajasime selle siseriikliku vundamendi ja omandasime välissuhtluse pädevuse, mis on Euroopa Liidu tulevasele täisliikmele vältimatud.

Kaheksakümnendate aastate lõpul Tshehhoslovakkia samet- ja Baltimaade laulva revolutsiooniga alguse saanud protsessi on kroonimas vääriline edu. Pärast pikka pealesunnitud lahusolekut on Lääne- ja Ida-Euroopast saamas jälle üks terviklik maailmajagu.

Samas mõistame vastutust, mida eesseisev samm asetab meie rahvale ning riigile. Euroopa Liitu astudes ei astu me probleemideta maailma.

Ühinenud Euroopa suudab eurooplastele tagada demokraatlike väärtuste järjepidevuse, turvalisuse ning jõukuse. Aga EL kui arenev poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne ühendus ei saa kunagi lõplikult valmis. Meid ootab ees tulevik, mis on täis uusi väljakutseid ja võimalusi.

Täisõiguslikuks pereliikmeks saamine tähendab pöördepunkti eestlaste pikas ajaloos. Me ei ole enam üksi, teiste lükata-tõugata. Me ei ole enam kõrvalseisjad. Meilt eeldatakse kaasalöömist, panust inimkonna järjekordses eneseteostamise eksperimendis. Pateetilisena see kõlab, aga kaalul on rohkem, kui paljud söandavad tunnistada. Kui Euroopal ei õnnestu panna oma rahvaid ja riike rahumeelselt koos tegutsema, on inimesel vähe lootust mujalgi siin planeedil Maa.

Olav Aarna (Kõrgema Kommertskooli rektor), Jaak Aaviksoo

(Tartu Ülikooli rektor), Peep Aaviksoo (EMT juhatuse esimees),

Jüri Arrak (kunstnik), Mait Arvisto (TPÜ professor), Eiki Berg

(TÜ dotsent), Jaan Elken (Kunstnike Liidu president), Jüri Engelbrecht (Teaduste Akadeemia president), Mati Heidmets (TPÜ rektor), Mall Hellam (Avatud Eesti Fondi juhataja), Jaan Kaplinski (kirjanik), Ando Keskküla (Eesti Kunstiakadeemia rektor), Eri Klas (dirigent), Jaan Kross (kirjanik), Jüri Käo (NG Investeeringud nõukogu esimees), Sirje Küttis (Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsiooni president), Rein Küttner (TTÜ professor), Leonhard Lapin (Kunstiakadeemia professor), Peep Lassmann (Muusika- akadeemia rektor), Mihhail Lotman (Humanitaarinstituudi professor), Viivi Luik (kirjanik), Toomas Luman (Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse esimees), Mikk Mikiver (näitleja ja lavastaja), Arne Mikk (rahvusooper Estonia loominguline juht), Indrek Neivelt (AS Hansapank juhatuse esimees), Aivar Pohlak

(sporditegelane), Mart Poom (jalgpallur), Kadi Pärnits (Ametiühingute Keskliidu esimees), Toivo Roosimaa (Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni esimees), Riivo Sinijärv

(Eesti Euroopa Liikumise president), Enn Soosaar (kirjanik ja tõlkija), Rein Taagepera (TÜ professor), Peeter Tulviste (akadeemik), Jaan Tätte (näitleja ja lavastaja), Mihkel Veiderma

(akadeemik), Linnar Viik (Avatud Eesti Fondi nõukogu esimees),

Meelis Virkebau (Tööandjate Keskliidu juhatuse esimees)

Kellele eestikeelne haridus?

Aeg-ajalt tõstavad kõrgkoolide (ka isamaalised) funktsionäärid üles eestikeelse kõrghariduse vajalikkuse/mittevajalikkuse teema. Ja ikka nii, et võõrkeelne kõrgharidus on meie riigi ja rahva jaoks möödapääsmatu. Ei tahaks siinkohal üle korrata juttu meie olematust hariduskontseptsioonist, kuid mõtted sellele viivad need väited küll.

Kõik tundub olevat justkui õige, kui rääkida ainult kõrgharidusest ja haritlaste perspektiividest, kuid nii ehitame katust majata. Tekivad küsimused, kuidas sellisel juhul, kui puudub eestikeelne uuem terminoloogia, kavatsetakse teadussaavutusi populariseerida. Oleks ju naiivne lootma hakata, et võõrkeelsed lektorid selle eest seisma hakkaksid.

Praegu on kõrgkoolidel üks põhiline etteheide, et üldharidus ei vasta ootustele. Mis aga siis hakkab toimuma, kui eestikeelsest gümnaasiumist või keskkoolist võõrkeelsesse ülikooli minnakse?! Kes kirjutab häid õpikuid üldhariduskoolidele, kui haritlaskond on muukeelne? Ilmselt ei aita muu, kui ka üldharidus muutub võõrkeelseks. Ja ongi see tülikas eesti keel jäetud kööki ja muulaste koolidesse õppekeeleks.

A. Kuum

Süst tegi sandiks

Lugesin Postimehest Aivar Pilvele õlavarde tehtud õnnetust süstist (PM 4.12). Kirjutisest selgub, et õigem oleks olnud teha süst tuharasse. Mina olen elav näide tuharasse tehtud süstidest.

See juhtus 6. oktoobril 2000. aastal kell 7.30, kui mulle tehti Põlva haiglas valuvaigistav süst tuharasse, mille tagajärjel kaotasin parema jala tundlikkuse ja liikuvuse.

Kutsusin valvearsti. Kui ta oli mind üle vaadanud, ütles ta palatist lahkudes õele: «Ah, ta on ise närvis.» Paistab, et see on tavaline asi, millele ei tasu isegi tähelepanu pöörata.

Kõige huvitavam on see, et perearstile saadetud väljavõttes ei ole isegi märgitud seda ebaõnnestunud süsti.

Hiljem viibisin TÜ närvikliinikus uuringutel, kus tuvastati, et närvikahjustus ei lähe üle ning ma pean leppima vigase jalaga. Kannatan pidevat valu. Olen tehtud sandiks.

K. Kõvermägi, Räpina

Aatomipommi ohvrid

Viimasel ajal on jälle hakatud rääkima ja kirjutama Tshernobõlis olnud inimestest. Olen läbi teinud veel hullema «katse» - võtsin 1954. aastal sõjaväes osa aatomipommi katsetustest. Meie roodus oli 64 meest erinevatest rahvustest. Peale minu olid seal veel leedulased, grusiinid, ukrainlased, tadžikid jne. Venelased olid ainult ülemused.

Arvatavasti prooviti, kuidas see pomm eri rahvuste peale mõjub?! Ei tea, kuidas teistele mõjus, aga mina olen siiani elus, ehkki möödas on juba 50 aastat.

Kirjutasin mõni aasta tagasi Vene kaitseministeeriumile kirja sooviga maksta mulle hüvitist. Mulle vastati, et Vene kodanikele on selle eest ette nähtud teatud soodustused.

Aga teie saatke vastav taotlus oma riigi vastavatesse instantsidesse. Saatsin kirja meie sotsiaalministeeriumisse. Sealt teatati, et kiri saadeti edasi kaitseministeeriumi ja seal on see tänapäevani. Pole ma mingit vastust saanud ega ka pabereid tagasi.

Kaljo Mandre, Kiviõli

Täielik mõnitamine

Postimehel on õigus, kui ta peab 150-kroonist hambatoetust mõnitamiseks. Justkui ei teaks sotsiaalministri määruse koostajad mitte midagi hambaravi hindadest. Haigekassa pressiesindaja Anne Osvet peab seda mingiks pehmeks maandumiseks - tulevikus on kavas täiskasvanute hambarvi täielikult tasuliseks muuta.

Teinud seda siis kohe, milleks rahvast narrida!

K. S. (kirja autor on Postimehele teada)