/nginx/o/2016/09/29/5898303t1h5efe.jpg)
Saaremaa püsiühendusest on erinevad ministrid rääkinud viimased kümme aastat. Välja on käidud veksleid, ent asi pole liikunud. Aastatuhande algul, kui projektiga aktiivsemalt tegeldi, anti mõista, et aastaks 2011 võiks sild Muhumaale valmis olla. Toona räägiti maksumusest kolme miljardi ringis. Vahepealne ehitushindade kallinemine on kergitanud maksumust ja nüüd opereeritakse suurusjärguga 6–7 miljardit krooni.
Veelahkme ületamine on kallis ja aega nõudev. Autoga kestab teekond pealinnast Kuressaarde koos praami ootamise ja ülesõiduga üle nelja tunni. Selle ajaga jõuab lennata Tallinnast Hispaania rannikule. Kindla ühenduse puudumise tõttu kannatab Saaremaa turism. Majutusettevõtetel ja spaadel jääb raha saamata ning tuleb hakata uksi sulgema.
Turismifirmad müüksid senisest edukamalt välismaa partneritele Saaremaad, ent kui selgub, et teekond Tallinnast võtab uskumatult palju aega, öeldakse – sorry. Maksujõuline kodumaine klient pöörab pilgu Narva-Jõesuu, Rakvere või Otepää poole, kuhu teekond on lühem. Riigi seisukohast ei tohiks olla lahterdamist – pealinn ja ääremaa. Ometi on Saaremaa oma asendi tõttu sellesse kategooriasse lükatud ja võrdsustumas Setu- või Põlvamaaga.
Saare maavalitsuses istus koos asjatundjate komisjon, mille töös osales ka mitu ministrit. Püsiühendust puudutavas raportis nenditi, et ohtlikke keskkonnamõjusid silla rajamine kaasa ei too. Seisukoha ütlesid välja soomlased. Põhjanaabrid pooldasid silla rajamist olemasolevast Virtsu-Kuivastu laevateest põhja poole. Seni on räägitud vaid trassi lõunapoolsest variandist, mis kulgeks üle Viirelaiu. Tänapäeval ehitab 7-kilomeetrise silla paari-kolme aastaga. Euroopas on firmasid, mis tööga edukalt hakkama saaksid. Isegi hiinlased on pinda sondeerinud ja valmis kaasa lööma.
Saarlased ja muhulased elasid Vene ajal piiritsoonis ja see kujundas arusaama, nagu olekski kõik väga turvaline ning võõraste pilkude eest kaitstud. Uus aeg tõi uued arusaamad. Seni on väidetud, et kuni sõidavad praamid, saab tropi sadamas enne lahkumist kätte. Tänapäeval on kaamerad ja muu valvetehnika niivõrd tasemel, et see teeb saarelt lahkumise keeruliseks. Politsei on Kuivastus igal juhul vastas.
Eksivad need, kes väidavad, et 35 000 elanikuga saarel pole arvestatavat tööstust ja silla ehitamine on täielik mõttetus. Taanis on sildade variant erinevate saarte vahelise ühendusteena ennast ära tasunud. Püsiühendus tooks Saaremaale kindlasti uusi ettevõtteid, turgutaks majandust ja looks töökohti. Kasutegur on kindlasti suurem. Kui keegi plaanib praegu ärikohtumist Kuressaares ja kavatseb tulla lennukiga, ei või ta kindel olla, kas õhusõiduk ikka tuleb. Kuressaare lennuväljal puudub ILS-seade ja siin ei saa udus maanduda. Saarelise eripära tõttu jagub ilma kapriise aasta jooksul piisavalt.
Riik on tellinud Muhu liinile uued parvlaevad ja need maksavad miljardeid. Mõnigi ametnik kutsub ootama ja siis otsustama. Kui laevad, mis mahutavad küll rohkem, hakkavad sõitma harvemini, ei leevenda see probleemi. Inimene vajab valikuid. Kes soovib doteeritavat, ent odavamat ülevedu, millele eksisteerib järjekord, see oodaku. Kui soovitakse kiiret ülesaamist, jäägu käiku ka vanad Regula ja Scania ning sõitku kommertsalustel.
Uute üleveotariifidega tegi riik saarlastele karuteene. Piletihind tõusis. Võru või Tartu koolile osutub Saaremaale sõitmine üle mõistuse kalliks (bussi ülevedu pluss reisijate hind). Mitu tuhat krooni 7-kilomeetrise veelahkme eest on liig. Selle asemel sõidetakse Riiga või Helsingisse. Saaremaa Laevakompanii juhtkond pakkus varem õpilasgruppidele soodustusi, ent nüüd on need kaotatud. Tariifid tuleks uues majandusolukorras üle vaadata ja teha soodustused, nagu mujal ka ISIC- ja ITIC-kaardiga autoomanikele.
Bussifirmad on sunnitud osa liine sulgema, sest ei jõua kõrgeid üleveohindu maksta. Kannatajaks on taas saarlane, tema võimalused mandrile pääseda ju vähenevad. Riik on asunud saare elu välja suretama.
Painest vabanemiseks ongi vaja Saaremaa silda. Elu tahab elamist ka mere taga.