Indrek Saar: Sarvik-Savisaar

Indrek Saar. Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

SDE aseesimees Indrek Saar kirjutab, et Reformierakonna unistus on ainuvõim, see tähendab kaheparteisüsteem. Just seepärast nad Savisaart vana kurja enesena kujutavadki.

Enamik poliitikast huvituvaid eestlasi on aksioomina omaks võtnud kuldlause «kui Savisaart ei oleks olemas, tuleks ta välja mõelda». Alatihti nähakse Savisaares sarvikut, kes kehastab kõike kurja ja halba, pimeduse rüütlit, kes sehkendab mustade jõududega ja on võimu nimel valmis Eesti kohe maha müüma.

Mul ei ole siinkohal mingit tahtmist õigustada Savisaare läbi aegade tehtud vigu, aga rahvatarkus mahamüümisest on muidugi eriline nonsenss, sest mida isake Edgar siis hiljem valitseks? Mille president või peaminister ta oleks, kui Eestit enam poleks?

Savisaare kuvandi hulka kuulub ka rasvane annus populismi ja tahtmine meeldida. Muude pattude kõrval on Savisaar teadupärast ka autokraat ja diktaator, kes juhib erakonda nagu perefirmat. Ta tsentraliseerib kiiresti kõik tema juhtimise alla sattuvad institutsioonid, et omada nende üle täielikku kontrolli. Demokraatia ideaalide poole püüdlevas riigis on tipp-poliitiku selline imidž kahtlemata jõhker.

Häda on aga selles, et müütilise Savisaare kuvandit kaitsekilbina kasutades on tema õpilased avalikkusele märkamatult oma eeskujust ammu ette jõudnud.

Need tublid õpilased tegutsevad juba aastaid Reformierakonna peastaabis ja nimetavad ennast valgeteks jõududeks. Nad on ammu kaotanud liberalismi aated populismile, nende kaubamärgiks on püsida võimul iga hinna eest. Nende hirm võimult taandumise ees kasvab iga valitsetud aastaga ja seepärast on nad õppinud uskuma, et isegi nende poolt halvasti juhitud riik on parem kui kellegi teise hästi juhitud riik.

Ja kui viimane häda käes, on nad valmis alati sarvikutaadi Edgari juurde jooksma, sest temaga on lihtne valitsust teha, kuna mõtlemises on palju kattuvat.

Mõelgem, kui palju oleme viimastel aastatel kuulnud Reformierakonda algatamas avalikke ja sisulisi arutelusid riigile olulistel teemadel? Vastupidi, valitsuspartei juhindub eesmärgist teha olulised otsused vaikselt ära, et keegi ei saaks midagi vastu öelda ega küsimärgi alla panna. Küll pärast jõuab pressiosakonna kaudu PR-mänge mängida, see on ju palju mugavam, kui huvigruppide ja ekspertidega sisulist dialoogi pidada.

Selline tegutsemisstiil on eriti omane Rein Langi nimelisele justiitsministeeriumile. Keset mullust jõuluaega valmis kabinetivaikuses, ilma tööturu osapooli kaasamata töölepinguseaduse esimene versioon, sama stiili harrastati ka avaliku teenistuse seaduse koostamisel.

Perekonnaseaduse puhul peeti naeruväärseks nõu pidamist lastekaitse- ja lastevanemate organisatsioonide, isade- ja naisühendustega. Seda loetelu võiks jätkata veel kümnete suuremate ja väiksemate justiitsministri algatustega. Lühidalt öeldes: meie teame, mis teile hea on! Kas see ei ole ülim märk autokraatlikust, diktatuurile omasest mõtteviisist?
Tundub, et väheste valitutega enne seaduseelnõude riigikokku saatmist siiski konsulteeritakse.

Nendeks on ettevõtjad, kes on valmis varjatult rahastama Reformierakonna valimiskampaaniaid, mida meile äsja näitasid Jaanus Rahumäe, Robert Antropovi ja Kristiina Ojulandi juhtumid. Ilmselge seaduse mõttest kõrvale hiilimine teenis peaminister Andrus Ansipi heakskiidu.

Peaprokuröri vaikimine on aga väga ohtlik. Siit jõuame järgmise Reformierakonna poolt aastaid harrastatud süstemaatilise tegevuseni, milleks on sundparteistamine ja oluliste riiklike ametipostide mehitamine oma liikmetega, keda võib kokku lugeda mitu peotäit.
On vägagi tõenäoline, et justiitsminister meenutas peaprokurör Norman Aasale, et tema esimene ametiaeg on kohe lõppemas ja teiseks perioodiks ametisse nimetamise valguses ei oleks väga mõistlik algatada uurimist Reformierakonna liikmete suhtes… Olgugi et vajadus selleks on ilmselge.

Riiklike institutsioonide kontrolli alla võtmine ja võimu tsentraliseerimine käib igal rindel. Tänu Reformierakonna lõputule otsustamatusele on maavalitsustest saanud maaviletsused, mille pea ainuke sisuline funktsioon on olla parteide käepikendus. Vaadakem, millise hurraaga reformierakondlikud maavanemad kohalikel valimistel kandideerisid. Riigiaparaat saab ju järjest tugevama positsiooni, kui haldusreformi blokeerida ja seeläbi omavalitsusi nõrgestada.

Sarnastest ihadest räägivad ka kultuuriminister Laine Jänese algatused nii tsentraliseeritud juhtimisega liitmuuseumi loomisel kui ka kultuuriürituste käibemaksusoodustuste kaotamisel.
Unistus üksinda valitsemisest ehk kaheparteisüsteemist põleb Reformierakonna kontoris ereda leegiga. Seepärast on muidu nii «valgepaleline» erakond tapnud siiani igasuguse sisulise arutelu valimiskuludele piirangute seadmisest.

Suurele võimuerakonnale, mis naudib enam kui 20 miljoni kroonist toetust riigieelarvest, kümneid poliitilisi nõunikke ministeeriumides, truusid parteisõdureid avaliku sektori võtmepositsioonidel, on loomulikult kasulikum, kui valimiskampaania on massiivne ajupesu ja mitte võistlus ideede vahel.

Kas see on unistus liberaalsest ja demokraatlikust Eestist? Raske uskuda. Jääb loota, et müüt Savisaarest-vanakurjast ühel päeval sureb või vähemasti nõrgeneb niipalju, et selle tagant oleks võimalik selgemini näha, mis elukaid peidavad teised erakonnad.