Anna-Maria Penu: soopimeda Euroopa Liidu Eikeegid

Anna-Maria Penu. Foto: .

Anna-Maria Penu arvates on sookvoodid ainus tõhus vahend naiste toomiseks tipp-poliitikasse. Euroopa Liidu kõrgete ametikohtade täitmine tõestab seda.

Catherine Margaret Ashton ja Herman Van Rompuy valimine Euroopat esindavateks nägudeks sai Euroopa meedias hukkamõistu osaliseks. «Nad on nõrgad Eikeegid,» praalisid kõik tugevad Keegid. Ja seda enne, kui uued kõrgemal seisvad eurooplased on end valitud ametites üldse tõestada jõudnud.

Kui Van Rompuy pääses veel leebete hinnangutega stiilis «hallilt igav», millele lisati konservatiivses Euroopas plusspunkte andvad «tõsiusklik kristlane» ja intellektuaalsusele viitav «haikude armastaja», siis Ashtonil nii kergelt ei läinud.

Kui aus olla, siis jääb arusaamatuks, miks Catherine Ashtoni «mitte midagi ütlevaks» sildistati, kui tema kohta öeldi kõike, mida sülg suhu tõi, ja enamgi veel. Financial Timesi ühest blogist sai Ashtoni kohta lugeda, et ta olla suur «X Factori» lauluvõistlussaate jälgija, mis pani skeptikuid kahtlema, et naine olla rohkem aega veetnud laule kuulates kui välispoliitikaraamatuid lugedes... Huvitav. Van Rompuy puhul ei tekkinud kahtlusi, et äkki imetles mees haikude sepistamise ajal hoopis rohkem taevasina, kui studeeris Euroopa Liidu alaseid teoseid.

Enim aga heideti Ashtonile ette kogemuse puudumist välispoliitikas, mis paistab olevat juhtunud kõrgele ametikohale valitud inimesega esmakordselt, ja kõigi eelduste kohaselt jääb see asjaolu just tema juures muutumatuks. Samuti kritiseeriti kõvahäälselt tõsiasja, et ametisse määramisel mängis Ashtoni puhul rolli tema sugu. Van Rompuy puhul ei mänginud sugu muidugi mitte mingisugust rolli...

Hispaania ajaleht El Pais sõnastas valimisele eelnenud ja järgnenud reaktsioonidest tekkinud mulje nõnda: «Noil päevil materialiseerus naiste ajalooline diskrimineerimine dramaatiliselt Euroopa Liidu võimu jagamise ennustustes. Kvoodisüsteem näib ainsa tõhusa poliitikana.»

See, milline peaks Euroopa Liit ja tema poliitika olema, pole nii üksmeelselt selge, kui oli see, millised peavad olema Euroopa Liidu president ja milline välisminister: mehed. Nagu seda on juba Euroopa Komisjoni juht ja Euroopa Parlamendi president.

Valikule eelnenud nädalatel ringles nimesid kümneid: Tony Blair, Jean Claude Juncker, Felipe González, Bertie Ahern, Wolfgang Schüssel, David Miliband, Guy Verhofstadt, Paavo Lipponen, Carl Bildt, Poul Rasmussen, Jan Peter Balkenende... Vaira Vike-Freiberga nimi käis korra läbi, kuid kahtlen, kas seda banketi pokaalide kõlinas üldse keegi kuulis. Tugevalt euroopalik kandidaat Mary Robinson loobus varakult juba kahjuks ise.

Väga vähe naisi, et mitte öelda mitte ühtegi. Nii arvas ka Hispaania peaminister José Luis Rodríguez Zapatero, kes soovitas kaassotsialistidel valida Gordon Browni pakutud kolmest varukandidaadist – Peter Mandelson, Geoff Hoon ja Catherine Ashton – just viimase.

Muide, Postimehes 19. novembril ilmunud Juhan Lepassaare artikkel «Euroopa otsib superstaari» väidab: «Lissaboni lepingu lõppaktile lisatud deklaratsioon number kuus nõuab, et kandidaatide valikul peavad valitsusjuhid arvestama ELi demograafilist ja geograafilist tasakaalu.»

Suurepärane! Demograafiline pilt näitab, et 53 protsenti eurooplastest on naised. Lepassaar aga selgitab, mida selle punkti all tegelikult silmas peetakse: «Lahti seletatult tähendab see, et EL kogu oma kirevuses – nii suured kui väikesed riigid idast ja läänest ning lõunast ja põhjast – peaks olema olulisematel ametikohtadel esindatud. Kui ühtedele tingimustele vastava riigi esindaja juba on mõnes kõrges ametis, siis on teise sarnastele tingimustele vastava riigi kandidaadi nimetamine mõnda teise kõrgemasse ametisse ebatõenäoline.»

Mõelda vaid, kui seda teksti lugedes manataks silme ette lisaks territoriaalsetele ja poliitilistele erinevustele ka sooline esindatus! Kuid seda teeb meie kõrgelt arenenud, tsiviliseeritud, demokraatlikus, aga üdini soopimedas Euroopas ainult käputäis progressiivseid poliitilisi rühmitusi.

Põhjusi pole raske leida: poliitika on alati meeste mäng, mille eesotsas istuvad ja otsustavad mehed, ning kehtivaid reegleid on raske muuta. Ühtne mass ülikondades mehi. Arvukalt mehi, kes teevad oma tööd hästi, mehi, kes teevad asju halvemini, mehi, kes osutuvad võhikuteks, kuid vähemalt neil on võimalus proovida. Ja mitte kunagi ei hinnata ühe mehe järgi tervet meessugu. Sest mehi on igasuguseid – ikkagi inimesed!

Kuid naistest jõuab tipu lähedale üks, kes võib olla oma ametis parem, halvem või sama hea kui kõik teised, ent hinnang tema tööle laieneb automaatselt hinnanguks terve naissoo oskustele, võimetele, teadmistele.

Lisaks seksismile ning mõjuvõimu kaotuse hirmule kehtib mehelikus tipp-poliitikas omavaheline teenete, lepete, lubaduste võrgustik. See kujundab ja mõjutab arusaama poliitikuteks sobivatele inimestele vajalikest omadustest ja väärtustest ning tingib seega eelistused, tingib valikud.

Enamik kõrgetel kohtadel istuvaid mehi näeb teistel tähtsatel ametikohtadel mehi, sest sama kvalifikatsiooniga naiskandidaatidel paistab nende silmis olevat küljes üksainus, veelgi enam, kompetentsust otsustavalt kärpiv viga: nad pole mehed. Seega, ka säravaim curriculum vitae pole piisav.

Isegi Euroopa Komisjoni juht Jose Manuel Barroso olla eravestluses öelnud, et ta ei sooviks juhatada «saudi stiilis valitsust». Ent kui lahkuvas komisjonis oli 27 voliniku seas vaid kaheksa naist, siis tulevasse pakkusid riigid esialgu välja kolm. Lõpuks osutus naisvolinike arvuks üheksa. Igal juhul vähe. Loogiliselt peaks komisjon koosnema 50 protsendi ulatuses naistest ja 50 protsendi ulatuses meestest.

Aina korduva ebavõrdsuse likvideerimiseks on siin-seal juba kuulda erinevaid ettepanekuid. Alates sellest, et iga riik pakub voliniku kohale kaks kandidaati, naise ja mehe, ning nende seast valitakse sobivaim, kuni kvoodisüsteemi rakendamiseni välja, mis paistab ainsa tõhusa vahendina. Sest muidu, iseenesest, «loomulikul teel» naiste esindatus Euroopa riikide kõrgpoliitikas, otsustavatel, nähtavatel ja hästi tasustatud kohtadel ei parane. Ja sellest tingitult ei parane ka kõrgpoliitika kvaliteet, eetika ega tähendus.

Catherine Margaret Ashtoni ja Herman Van Rompuy valiku juurde tagasi tulles on minul kui Euroopa Liidu kodanikul hea meel tõdeda, et vähemalt Euroopa Liidu välisasjadega tegeleb nelja Euroopa Liidu kõrge juhi seas ainus sotsialist ja naisterahvas.

Muidugi on seda vähe, kuid tänu temale võivad tuhanded tüdrukud näha ennast tulevaste Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgete esindajatena. Ambitsioonikamad unistavad Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi või Euroopa Ülemkogu juhi ametist, hoolimata soost tulenevatest raskustest selliste unistuste täitumisel. Ja see on samm edasi. 

Catherine Ashton
•    Sündinud 20. märtsil 1956.
•    Enne Euroopa Komisjoni väliskaubandusvolinikuks saamist oli Ühendkuningriigi parlamendi ülemkoja leiboristist liige, ülemkoja juht ja valitsusnõukogu lordpresident.
•    Ta on juhtinud Ühendkuningriigi parlamendi ülemkoda Lissaboni lepingu küsimustes ning tegelenud ELi õigus- ja siseküsimustega.
•    1. detsembrist 2009 Euroopa Liidu välispoliitika ja julgeoleku juht.
•    Ta on abielus ning tal on kaks last ja kolm lapselast.

Herman van Rompuy
•    Sündinud 31. oktoobril 1947.
•    Belgia peaminister alates 30. detsembrist 2008.
•    Kuulub flaami kristlik-demokraatlikusse parteisse. On olnud Belgia senati liiga, asepeaminister ja eelarveminister. On alates 1995. aastast kuulunud esindajatekotta ja oli selle esimees 2007. aastast kuni peaministriks saamiseni.
•    1. detsembrist 2009 on ta Euroopa Liidu president.
•    Ta on abielus ja nelja lapse isa.