Tähelepanuta on jäänud keskne probleem: muutused hariduse sisus
Olav Aarna, EBSi rektor (Res Publica)
Haridusreformi unustatud eesmärk
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rein Lang teatab eesti rahvale advendisõnumina, et haridusreform ei ole sisuliselt veel alanudki, ja annab kümne käsu vormis oma (Reformierakonna?) nägemuse vajalikest reformidest (PM 02.12.). Tahan tähelepanu juhtida kahele süstemaatilisele veale, mida seoses haridusreformi kavadega tegema kiputakse.
Esiteks, unustatakse nimetada reformi eesmärk ja lahendatavad probleemid ning analüüsida nende probleemide tekkepõhjusi.
Teiseks, lahendusi otsitakse vaid hariduskorralduse vallas, hariduse sisusse puutuvat ignoreerides.
Eesti hariduse seisund
Ühes viie aasta taguses haridusstrateegilises dokumendis antakse Eesti haridussüsteemile järgmine hinnang, mis peab paika ka täna: «Eesti haridussüsteemi seisund on murettekitav ning seab kahtluse alla ühiskonna ja riigi jaoks oluliste sotsiaalsete, poliitiliste ja majanduslike eesmärkide saavutamise võimalikkuse. Olukorra otsustavaks parandamiseks on vaja terviklikku ja süsteemset strateegilist tegevuskava. Tegevuskava peab põhinema hariduspoliitilisel enesemääratlusel - arusaamal sellest, milline roll on haridusel Eesti arengus täna ja edaspidi.»
Aastast aastasse jätkuvad muretseva, kurva või irooniliselt parastava alatooniga hinnangud Eesti haridussüsteemi vaimsele ja füüsilisele tervisele. See ei too aga kellelegi leevendust, kui pole pandud diagnoosi ja määratud tõhusat ravi.
Olukorra tõsidust arvestades peaks sellise otsuse tegema arstlik komisjon - Riigikogu. Seni on aga patsienti jooksutatud ühe eriarsti juurest teise juurde.
Ekspertide hulgas ja ka ühiskonnas laiemalt on kujunenud üsna üksmeelne arusaam, et Eesti haridussüsteemi põhiprobleemideks on, kuidas tagada hariduse kvaliteet, kuidas tagada õpivõimaluste võrdne kättesaadavus ning kuidas tõsta haridussüsteemi toimimise efektiivsust.
Kolmainus ja kümme käsku on kaks vana testamendi kujundit, mida ohtralt ka väljaspool nende algset konteksti kasutatakse. Hariduspoliitikas on selliseks kolmainuks õppe sisu, õpikeskkond ja õppekorraldus.
Seni puudutavad pea kõik Eesti haridusreformi ettepanekud õppekorraldust, õpikeskkonda või haridussüsteemi tugistruktuure. Kas sellest järeldub, et õppe sisuga on kõik korras? Või on tegemist hariduspoliitilise püha lehmaga, mida puudutada ei tohi? Ei ühte ega teist.
Õppe sisu, õpikeskkonna ja õppekorralduse kui hariduspoliitika kolme põhisamba kooskõlast ja vastasmõjust sõltub ka tulemus - inimese (sõltumata vanusest) areng, muutused tema haridusprofiilis kui omandatud teadmiste, oskuste, väärtushinnangute ja käitumisnormide kogumis.
Hariduse kvaliteet on hinnang sellele, mil määral inimese haridusprofiil ja sellega toimunud muutused (omandatu sisu) vastavad asjaosalise (õppuri) ning teiste huvitatute (lapsevanemate, tööandjate, riigi, ühiskonna) vajadustele ja ootustele.
Haridusreformi kavade koostamise esmaseks eesmärgiks peaks seetõttu olema hariduse kvaliteedi (soovitu ja tegeliku vastavuse määra) tõstmine.
Kvaliteedi mõiste olulisuse ja mitmetahulisuse tõttu on ülimalt vajalik selle sisus ja hindamise viisides täpsemalt kokku leppida.
Eesti kulutused haridusele (eelistaksin öelda - investeeringud inimeste arengusse) on ühed suuremad maailmas, ulatudes 8 protsendini SKTst. Kui me seejuures oleme üsna üksmeelselt tulemuse suhtes väga kriitilised, siis on tegemist väheefektiivse investeeringuga.
Haridusreformi kavade koostamise teiseks eesmärgiks peaks seega olema tehtavate investeeringute efektiivsuse tõstmine. Ja kokku tuleks leppida, kuidas seda hinnata.
Rein Langi (Reformierakonna) haridusreformi kava puudutab hariduse kvaliteedi probleemi vaid kaudselt.
Läheneva viienda aastapäeva puhul on kohane võrdluseks meelde tuletada Presidendi Akadeemilise Nõukogu hariduspoliitilise dokumendi «Õppiv Eesti» kümme käsku (haridusreformi esimesed 10 sammu).
Märksõnadeks olid haridusministeeriumi reorganiseerimine, koolijuhtide atesteerimine, radikaalne kutseharidusreform, haridusjärelevalve süsteem, venekeelne kool Eesti haridussüsteemis, õpetajakoolituse süsteem, Haridusfoorumi staatus, täiskasvanukoolituse süsteem, kõrghariduse finantseerimine, õpetajate palgaprogramm.
Need kümme käsku on osa haridusstrateegiast, mis sisaldab ka visiooni Eesti soovitud arengust, eesmärgipüstitust, tegevuse põhimõtteid, prioriteete ja soovitud haridussüsteemi kirjeldust.
Ometi ei ole ei see ega ükski teine vahepeal valminud haridusstrateegia leidnud Riigikogu heakskiitu. Selle asemel jätkub improviseerimine teemal «haridusreform pole veel alanud».
Millest alustada?
Esiteks on vaja saavutada ühiskondlik kokkulepe, millisena soovime näha Eestit 25-30 aasta pärast. Tundub, et oleme kokkuleppe saavutamisele üsna lähedal.
Selle sisuks on arusaam, et Eesti pikaajalise arengu ainukeseks mõistlikuks alternatiiviks on uuenemisvõimeline, uuenemispüüdlik ja sidus ühiskond. Ja pole väga tähtis, kas nimetame seda jätkusuutlikuks Eestiks, innovatiivseks Eestiks, Õpi-Eestiks või veel mingil muul viisil. Hoopis olulisem on, et selles suunas liikumise põhiliseks teguriks on haritud rahvas.
Teiseks tuleb välja töötada tegevuskava hariduse kui kõige olulisema rahvusliku ressursi eelisarendamiseks, st efektiivseks investeerimiseks inimeste arengusse. Kogemus Euroopa Liidu ja NATOga näitab, et oleme võimelised prioriteetides kokku leppima ja nendest ka pikema aja kestel kinni pidama.
Kolmandaks, vaja on tuua diskussioon (üld)hariduse soovitud sisust Riigikokku. See ei tähenda, et Riigikogu peaks hakkama arutama näiteks 5. klassi matemaatika ainekava.
Küll on aga ülimalt soovitav kokku leppida õppe üldistes eesmärkides, ühistes väärtustes ja ootustes, st lähteülesandes erinevate tasemete õppekavade koostamiseks.