Priit Pullerits.

FOTO: .

Kas teate, kuidas maailm avastas järsku kliima soojenemise? 23. juunil 1988 esines sel teemal USA Kongressi ees Ameerika atmosfäärifüüsik James Hansen. Täpne kuupäev on siin väga tähtis.


Samateemalise sõnavõtuga oli ta üles astunud ka eelmise aasta novembris, aga siis ei pannud keegi seda tähele. Selleks, et sõnum teisel katsel laiemat kõlapinda leiaks, tegid ta truud abilised kindlaks, mis on Washingtonis tavaliselt aasta kuumim päev – jah, just 23. juuni –, avasid enne Hanseni esinemist aknad, et läpatav palavus ruumis võimust võtaks, ning lülitasid õhukonditsioneerid välja. Telekaameratele ei jäänud märkamata, kuidas Hansen esinemise ajal otsa eest muudkui higi pühkis.



Mil määral võib uskuda, et see, mis manipulatsiooni ja pettusega alanud, pole kasutanud jesuiitlikku põhimõtet «eesmärk pühitseb abinõu» ka edaspidi? Seoses Hanseni teatraalse etteastega said jutud kliima soojenemisest üha populaarsemaks, päädides juba samal aastal valitsustevahelise kliimamuutuste nõukogu IPCC loomisega. Äsja alanud Kopenhaageni kliimakonverents jätkab Hanseni alustatu edasiviimist, ehkki Ameerika teadlase omaaegsed prognoosid, kuidas inimtegevus kliimat laastab, on tegelikkusest ääretult kaugele lennanud.



Olgugi et kliima soojenemisest on saanud globaalne religioon, mis vastuvaidlemist ei salli – religioon valitseb teatavasti seal, kus faktid võiks olla küsitavad –, ei suuda kliimapreestrite jutlustustöö kustutada siiski kõiki kahtlusi.


Religiooni tasub suhtuda skepsisega.



Mis siis, kui IPCC teadlasi, kes uurivad inimeste kiirendatud kliimamuutusi, kannustab alarmeerivate sõnumite saatmisele ka enesealalhoiuinstinkt? Sest kui nad inimeste suurest mõjust kliimale ei pasundaks, tuleks nende nõukogu kui mittevajalik laiali saata. Enda vajalikkuse tõestamiseks peab näitama, kuidas probleem muudkui paisub, et siis tagada endale edaspidi töö ja leib, pakkudes lahendusi, kuidas probleemi likvideerida.



Mis siis, kui kliimaga seonduv pole muud kui suur äri, järjekordne rahaskeem? Vaja on vaid inimestes tekitada süütunne senitehtu ja ohutunne tuleviku ees, et sundida riike liituma saastekvootide süsteemiga. Tulemuseks on see, et edaspidi saab süsihappegaasi õhku paiskamise kvootidega kaubelda samamoodi nagu maavaradega.



Mis siis, kui miljarditesse dollaritesse ulatuvast globaalsest õhumüügist saab pankade uus lüpsilehm? Oma ahnete otsustega nüüdses majandussurutises kõige kõvemini kannatada saanutena on neil vaja ju leida uued paljutõotavad rahajõed. Möönan, et äsjased kolm küsimust kõlavad vandenõulaslikult. Aga mõelge, kas James Hanseni kliimahüsteeriat kütnud etteaste 21 ja pool aastat tagasi oli läbinisti aus ja usutav?