Analüüs: Eesti välispoliitika idealismi ja realismi vahel

Lauri Mälksoo
TÜ rahvusvahelise õiguse lektor

Missugune tulevik ootab Eestit ning missugust rolli mängib selle tuleviku kujundamisel ja kättevõitmisel välispoliitika? Kui palju tegelikke valikuvõimalusi on üldse Eesti välispoliitikas, võttes arvesse 1939/1940. aasta valusat ajaloolist kogemust ning tänagi paljuski üle meie peade tõmbuvaid ja tõukuvaid maailma jõujooni?

On selge, et need on keerulised küsimused, ja kes lubab, et teab neile lihtsaid vastuseid, on kas naiivne või valetab.

Need vastused ja samas siiski ka küsimused, mida mina täna esitan, on pigem akadeemilise inimese kui praktiku omad. Teadlastele on tihti ette heidetud n-ö tegelikust elust pisut võõrdunud idealismi.

Kunagine välisminister Hans Rebane, kellel endal jäi TÜ arstiteaduskond lõpetamata (nagu ta oma eluloos kirjutab) «vastuolude tõttu anatoomia professoriga», on ühes ajaleheartiklis tungivalt soovitanud teadlasi mitte võimu juurde lasta.

Välispoliitika põhidilemma

Iseäranis rahvusvahelise õiguse teaduse ümber hõljub idealistlik maailma parandada tahtmise oreool.

Samas pole rahvusvaheline õigus mitte just alati suutnud suuri sõdu ja inimväärikuse jalge alla tallamist ära hoida, mistõttu pettumusest rahvusvahelise õiguse suhtes ju tegelikult tekkiski IR, rahvusvahelised suhted kui akadeemiline distsipliin.

Rahvusvaheliste suhete kui uurimisvaldkonna ristiisa - realistlik koolkond - vastandab end rahvusvahelise õiguse «moraliseeriv-legalistlikule hoiakule», kui laenata koolkonna ühe juhtfiguuri, George Kennani sõnu.

Lisaks sellele poliitiliste otsuste tegijad, eriti suurriikides, üldiselt ei armasta, et juristid väidavad end valdavat seda mõõdupuud, mille järgi teatud asju välispoliitikas ei tohi või teatud viisil ei tohi teha.

Nii nagu Kosovo kriisi ajal kirjutas John Bolton, tänane USA riigisekretäri asetäitja relvastuskontrolli alal: see, et USA ühines 1945. aastal ÜRO hartaga, ei saa nüüd ometi tähendada, et USA valitsus ei tohiks temale vajalikena tunduvate vahenditega kaitsta oma maa rahvuslikke huve!

Rahvusvahelise poliitika ja välispoliitika põhidilemmaks võib lugeda küsimust, kas välispoliitikas on kohta idealistlikel tõekspidamistel ja moraalil, kas objektiivsel, kuid samas väärtustest mitte eemalseisval rahvusvahelisel õigusel on iseseisvat kaalu realismile orienteeritud raison d’état’ maailmas.

Vastuseid, mis sellele küsimusele antakse, võibki lihtsustatult liigitada idealistlikeks ja realistlikeks.

Woodrow Wilson oma 14 punktiga, Mihhail Gorbatshov oma pehmendava ja külma sõja lõpetamisele kaasa aidanud retoorikaga, Lennart Meri oma tõdemusega, et «rahvusva-heline õigus on Eesti aatomipomm» kvalifitseeruvad siin minu arvates idealistideks, isegi kui nende idealistliku retoorika taga on kohati olnud realistlikud motiivid.

Realistide nimekiri välispoliitika tegijate hulgas on ajalooliselt märksa pikem. Siia kuuluvad teiste hulgas vürst Bismarck oma veendumusega, et suuri asju saadetakse korda üksnes «raua ja verega», või Henry Kissinger oma jõudude tasakaalu fetisheeriva poliitikaga, mille ta hiljem raius raamatusse «Diplomaatia».

Mis see meie oma president Päts, kes lubanud tarviduse korral tantsida kas või vanakuradi vanaemaga ja uskus end väidetavalt veel 1940. aastal venelased üle kavaldavat, muud oli kui realist - tõsi küll, oma poliitilise tegevuse lõppfaasis mitte just edukas realist.

Kas meil on alternatiivi?

Meil tuleb endilt täie selgusega küsida: kas Eesti-taolisel rahvusvaheliste suhete kärbeskaallasel on üldse alternatiivi realismile orienteeritud välispoliitikale?

Toomas Hendrik Ilves, taasiseseisvumisjärgse Eesti ilmselt silmatorkavaim välisminister, on oma 1998. aasta kevadel Tartu Ülikoolis peetud aulaloengus sisuliselt väitnud, et realism on Eesti seisukohalt ainumõeldav.

Ilves kinnitas selles hiljem trükis avaldatud loengus, et rahvusvaheline õigus meie regioonis ei maksa ning «quod licet Iovi, non licet bovi» ehk mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale.

Õigusele ja moraalile apelleerimine, kui seda teeb väikeriik, ei pidavat olema eriti tulemuslik.

Siit ka Ilvese arvates moraal: väikestest jäävad rahvusvahelistes suhetes ellu üksnes kõige tublimad ning kohanemisvõimelisemad. See pilt Eesti välispoliitika võimalustest oleks perfektne illustratsioon klassikalise realismi vaimus kirjutatud rahvusvaheliste suhete õpikule.

Ühepoolne energiavoog

Ma arvan, et Eesti peaks tundma üpris suurt ja siirast hirmu selle maailma ees, mida manab meie silme ette klassikaline realism. Mida vähem-efektiivselt on domineerivate suurriikide võim ohjatud rahvusvahelise õiguse normidega, seda halvem väikeriikidele.

Eesti välispoliitilise strateegia aluseks on teatavasti meie ajalooline kuuluvus läänemaailma, mida Eesti riik praegu üritab lõplikult vormistada täieõiguslikuks poliitiliseks kuuluvuseks ELi ja NATO liikmelisuse kaudu. Nimetan neid kahte organisatsiooni edaspidi ühise nimetajaga Lääneliiduks.

Meil ei ole praegu ja ilmselt ka tulevikus jõudu seada neile kooslustele normatiivseid tingimusi; küll aga on Lääneliidul jõudu seada Eestile oma tingimusi. Jõulised ideed, normid ja standardid tulevad meile Läänest, harva vastupidi.

See suhteliselt ühepoolne energiavoog soodustab ka poliitikas ja poliitikute seas enam kohandumist kui kriitikameelt, pigem pragmatismi kui idealismi. Lääneliidu aktiivseks subjektiks saamise asemel on Eestil oht muutuda Lääneliidu normide ja suhete perifeerseks objektiks.

Toon näiteid elust, kus realism ja idealism põrkuvad.

Esiteks, suhted USAga kui NATO juhtriigiga ja riigiga, kelle suhtes meil on seoses mittetunnustamispoliitikaga eriline suhe ja tänuvõlg.

Lihtsustatult küsides: kas me hakkame tulevikus nõustuma kõigega, mida näiteks USA praegune valitsus kavatseb maailmas ette võtta, lihtsalt selleks, et meie endi seljatagune oleks soe ja kaitstud?

See küsimus on üleval ka täna: näiteks kui Eesti sõlmib USA kodanikud Rahvusvahelise

Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni alt vabastava puutumatuseleppe, võib see lihtsustada meie pääsu NATOsse, aga kas me ei õõnesta sellise erandi tegemisega meile ka tulevikus äärmiselt olulist riikide juriidilise võrdsuse põhimõtet?

Teiseks, suhted Venemaaga, mida praegune välisminister Kristiina Ojuland on kunagi lubanud hoogsalt parandama asuda.

Alustuseks: mis saaks meil olla heade suhete vastu Venemaaga, majanduslikult, kultuuriliselt - ja poliitiliselt?! Kogu konks on aga selles, missuguselt ideoloogiliselt pinnalt Venemaa suhete paranemiseks valmis on? Mis on selliste uute suhete hind Eesti jaoks?

Kui suhete soojenemise hinnaks Eesti seisukohalt osutub de facto meie loobumine senisest nõudest, et Venemaa mõistaks üheselt hukka NSVLi õigusvastase anneksiooni ja stalinismi kuriteod Eestis, siis kas me ei raputa samas sellega ohtlikult neid alustalasid, millele Eesti Vabariigi lugu ja enesemääratlus tuginevad?

Kolmandaks, kas meil on piiratud ressursside tingimustes poliitilist huvi teadvustada maailmale asju, mida meie oma ajaloolisest kogemusest teame, mida eesti rahvas on oma kannatuste ja vahel ka vigade pinnalt õppinud?

Kas Eesti ei käitu mõnikord nagu need külamehed Juhan Liivi novellist «Peipsi peal», kes tuisuselt järvelt pääsemiseks lubasid kokku maa ja ilma või kirikusse vähemalt uue kroonlühtri viia, aga kui olid pääsenud, ei viinud suurt midagi?

Kas pikka aega ebaseadusliku võõrvõimu all kannatanud Eesti on näiteks kasutanud kõiki tema käsutuses olevaid - tunnistan, et piiratud - poliitilisi võimalusi võidelda rahvaste enesemääramise põhimõtte eest Tiibetis ja inimõiguste rikkumise vastu Tshetsheenias?

Kas Eesti on Rahvusvahelise Kriminaalkohtu loomisel jaganud oma unikaalset kogemust küüditamiste jt inimsusvastaste kuritegudega juriidilise toimetuleku alal, võidelnud piisavalt südikalt genotsiidi ka «poliitilisi gruppe» hõlmava rahvusvahelise definitsiooni eest?

Kas Eesti on piisava aktiivsuse ja innovaatilisusega esitanud ettepanekuid ÜRO reformiks või oleme pragmaatiliselt leppinud tõsiasjaga, et ÜRO ongi poolsurnud? Kas Eesti on alati täie järjekindlusega võidelnud topeltstandardite vastu rahvusvahelises poliitikas?

Miks Ilvese kõne Berliini Humboldti Ülikoolis on jäänud Eesti poliitikute enam-vähem ainsaks Euroopa tähelepanu äratanud mõttearenduseks ELi tuleviku debatis?

On meil maailmale midagi oma ja vääruslikku ütelda peale selle, et tõepoolest ka meie tahame ja üha enam oskame hästi elada ja ka meie saame Eurovisiooni korraldamisega hästi hakkama?

Miks on idealismi vaja

Ma ei taha sellega ütelda, et idealism oleks Eesti välispoliitikast kadunud. Eesti välispoliitikas on tõenäoliselt rohkem idealismi ja aatelisust kui Eesti sisepoliitikas.

Eesti on internetistanud Ukraina koole, aidanud likvideerida Tshehhi üleujutuse tagajärgi, löönud kaasa rahu tagamisel Bosnias jne.

Need näited näitavad aga sedagi, et solidaarsus, abistamine, millegi loova eest seismine on ka abistajale kasuks.

Harva leidub absoluutselt omakasupüüdmatut idealismi: poliitikas sõpru ei ole, on ainult huvid, või kuidas see lause kõlas.

Välispoliitilist idealismi pole vaja üksnes majanduse, vaid ka julgeoleku seisukohalt.

Eesti julgeolek ja tulevik ei saa kunagi sõltuma ainult sellest, kas me oleme NATO liikmed või mitte. NATO esindab ainult osa maailmast.

Meid puudutab otseselt ka see, mis selles maailmas laiemalt toimub, missugused põhimõtted selles maailmas domineerivad, missugune on rahvusvahelise õiguse roll.

NATO enda aluseks, muide, on rahvusvaheline õigus. Väikeriigi jaoks oleks nii taktikaliselt kui strateegiliselt enesetapjalik rahvusvahelist õigust marginaliseeriva retoorikaga kaasa minna.

Rahvusvahelise õiguse murenemine puudutab ka NATOt, kõiki Eestisse soodsalt suhtuvaid riike.

Rahvusvaheline õigus ei pruugi tegelikkuses olla nii mõjus relv, et teda nimetada «väikeriigi aatomipommiks», nagu Lennart Meri kunagi märkis, küll aga on ta oluline päästerõngas rahu tagamiseks, veenmiseks, teatud võrdsete standardite võimaluseks.

Kui sõjaline jõud ei saa mitte kunagi olema meie argument, siis miks loobuda vabatahtlikult ainsast argumendist, mis meile üle jääb - õigusest? (Ilmselt see loogika on ka Lennart Meri mõtte tegelik tähendus.)

Mõnikord ongi idealism kõige suurem realism. Sellest tulenevalt leian, et rahvusvahelise õiguse kehtivuse, sellest õigusest kinnipidamise eest võitlemine peaks alati jääma üheks Eesti välispoliitika «idealistlikuks» prioriteediks.

Võimalik, et meie välispoliitilised ideaalid võiksid sarnaselt põhjamaadega olla seotud teatud inimõigustega - nimelt nende inimõigustega, mille rikkumist meie ühiskonnas kõige valusamini mäletatakse.

Artikkel põhineb Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete ringis 16.10. peetud ettekandel.