Insenerimõte Eesti arengu teenistusse

Andres Keevallik
Tallinna Tehnikaülikool

Eestis on läbi aastakümnete insenere koolitatud ja seda on tehtud hästi. Just insenerid on rakendanud meie riigi sõltumatuse teenistusse põlevkivivarud, ehitanud üles hästi töötava side- ja telekommunikatsiooni infrastruktuuri, pannud toimima efektiivsed ja innovaatilised IT-süsteemid. Ligi pooli neist 500 ettevõttest, mis Äripäeva hiljutise uuringu kohaselt kuulutati Eesti edukamateks, juhivad TTÜ lõpetanud.

Nüüd võime öelda, et oleme edukalt läbimas ka aega, mil ühele osale Eestist tundus, et edasimineku võti peitub vaid sotsiaalteadustes, vahendamises ja suhtekorralduskunstis. Viimastel aastatel tunglevad noored taas õppima tehnikateaduskondadesse ning sel aastal oli just TTÜ-l Eesti kõrgkoolidest suurim vastuvõtt.

Populaarsus kasvab

Sisseantud avalduste hulga järgi jõudis kuue populaarsema eriala hulka tervenisti neli ala TTÜst. Infotehnoloogia, logistika, telekommunikatsioonide ja majanduse ülikõrged konkursid upitasid TTÜ selleaastase keskmise sisseastumissõela tervelt 6,6 pallile.

Järjest rohkem tudengeid tuleb ka tehnilistele erialadele õppima oma rahakoti peal (1300 riigieelarvelise tudengikoha kõrvale tänavu 1250).

Lisaks on täheldatav pidev huvi kasv ka täienduskoolituse ja teiste spetsiaalvajadustega seotud õppeteenuste vastu.

Need tendentsid ei ole mõistagi võrsunud tühjalt kohalt. Hiljutisest TTÜ lõpetanute ankeetküsitlusest ilmnes, et esimese poolaasta jooksul pärast lõpetamist kuulutas end töötuks vaid 1 protsent TTÜ lõpetanuist, mis on Eesti kõrgkoolidest madalaim. Üle 70 protsendi lõpetanuist on leidnud rakenduse erialasel tööl.

Tehnika- ja tehnoloogiaalade värsked lõpetanud ületavad palgataseme poolest kolleege humanitaaraladelt keskmiselt 2-2,5 korda ning enam kui pooled neist alustavad oma ülikoolijärgset karjääri 15 000 krooni ületava töötasuga.

Tööturul valitsevat nõudlust vähegi haritud spetsialistide järele näitab kujukalt firmajuhtide tung värvata tööle juba esimeste kursuste tudengeid.

Nähes Eesti riigi tulevikku jätkusuutlikuna, on meie tegelik vajadus tehnika- ja tehnoloogiaharidusega spetsialistide järele aga märksa suurem, kui meie koolid täna tagada suudavad. Teame, et mõnedki suured välisinvesteeringud on jäänud Eestisse tulemata, sest siin pole vajalikus koguses spetsialiste, enamasti just tehnikaalade inimesi ehk insenere.

Veelgi suurem kahju kui sel moel rajamata jäävad konkreetsed töökohad on asjaolu, et koos sääraste välisinvesteeringute tagasilükkamisega lõikame endilt ära ka uued võimalused teadus- ja arendustegevuses osalemiseks, mis aitaks vähemalt kaudselt leevendada kõrgkoolides valitsevast kroonilisest rahanappusest tingitud taastootmisraskusi. Kas tõesti peame hullema ärahoidmiseks edaspidi insenere mujalt sisse ostma hakkama?

Lahjad kompromissid

Eestis on tasapisi juba õpitud uuesti rääkima teadlastest ja teadusest. Insenerimõtte olulisusest riigi tuleviku planeerimisel räägitakse aga veel vähe. Lootust annab siiski see, et esimesed selged riigipoolsed sõnumid teadust ja inseneriasjandust ühendava silla rajamiseks on antud: asutatud on Eesti Tehnoloogiaagentuur, käima on pandud Spinno-programm.

Riigi koolitustellimus inseneriõppe valdkondades ei taha aga kuidagi reaalseid vajadusi arvestada. Riigikogus aktsepteeritud seisukoht, et tehnika- ja tehnoloogiaalade arendamine on üks meie riigi tänaseid prioriteete, pole seni täitevvõimu sõelale vastu pidanud.

Lahjad kompromissotsused, mille kohaselt kõigile tahtjatele antakse võrdselt natuke, on toonud kaasa tehnika- ja tehnoloogiaalade vastuvõtunumbrite marginaliseerumise ja sealt edasi riiklike eesmärkide nivelleerumise ning strateegilised sihid jäävadki tegelikult nii suuresti saavutamata. Võrreldes arenenumas maailmas väljakujunenud proportsioone tehnikateaduste riikliku finantseerimise osas, oleme meie oma suhtarvudega Euroopast veel väga kaugel.

Kui teadlase ees seisev põhiülesanne on luua uusi teadmisi ja kujundada nägemusi nende rakendamisest, siis insenerid võtavad teadlaste töövilja tegelikkuses kasutusele. Ka tulevikus on just insenerid meie suurimad ettevõtluse edendajad ja uute töökohtade loojad.

Eesti Inseneride Liit (EIL) asus taasiseseisvumisel energiliselt ümberkorralduste teele ning suutis esimesena ja seni ainsana endistest NSVLi vabariikidest 1995. aastal saada Euroopa Inseneride Föderatsiooni (FEANI) liikmeks. Viidi sisse Eesti volitatud inseneri kutse (vol ins) ja avati tee Euroopa taseme inseneride kutse (EUR INS) saamiseks. Asuti revalveerima nõukogude ajal oma väärtust kaotanud insenerikutset.

Insenerikutset ei saada enam vahetult ülikooli lõpetades ja kogu eluks, vaid pärast mitmeaastast praktikat ja iseseisvat inseneri tasemele vastavat tööd kõrgeid kvalifikatsiooninõudeid täites. See on kahtlemata õige tee inseneride kvalifikatsiooni tasemel hoidmiseks ja nende kutse taasväärtustamiseks.

Ka see, kuidas insenerimõte Eesti jätkusuutliku tuleviku kujundamisel parimal võimalikul moel tööle rakendada, tuleb erinevatel osapooltel - riigil, EILil, kõrgkoolidel - paika panna üheskoos. Sellise kokkuleppe sõlmimisega ei tohiks enam viivitada.