Peeter Olesk: hiire paljastused kassile

Peeter Olesk Foto: Peeter Langovits

Kirjandusteadlane Peeter Olesk kirjutab, et eesti kirjanike suhted Üleliidulise Välismaaga Kultuurisidemete Arendamise Ühinguga enne Teist maailmasõda on tänapäeva asjatundjatele teada olnud juba 40 aastat.

Mingist ajast alates on eesti poliitika ja sotsioloogia metakeeled hakanud armastama loodusteaduslikku sõnavara. Isegi meditsiinilist terminoloogiat läheb tarvis. Kirjutatakse «maastikest» ja «kaardistamisest», ehkki ükski erakond ei asu näiteks Kavilda ürgorus või Tähtvere dendropargis.

Ja millise meelsusega inimkooslust sa kaardistad Aardlapalu prügilas? Või kui sa just omasooihar või naistega miilustaja pole, siis miks sa oma poliitilist partnerit kompad? Ütle parem otse, et sa palpeerid teda kas digitaalselt või libisevalt.

Otsustades Alo Rauna referaadi «Tuntud kirjanikud käisid Vene saatkonnas infot jagamas» (PM 4.12) järgi Jaak Valge äsjase konverentsiettekande kohta, on ka Tartu Ülikooli lähiajaloo dotsent palpeerija. Mitmed kommentaatorid internetis on pidanud tema ettekandes leiduvaid fakte väga olulisteks paljastusteks.

Ennekõike paljastas Jaak Valge oma lugemust: allikad omaaegse Eesti Vabariigi kirjanike suhetest Üleliidulise Välismaaga Kultuuri­sidemete Arendamise Ühinguga (VOKS) on praeguses Eesti Vabariigis asjatundjatele teada olnud umbes 40 aastat ja need asuvad koopiatena Tallinnas. Osa neist ilmus ajakirjas Keel ja Kirjandus 1972. aastal, autoriks Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi kauaaegne vanemteadur, ajalookandidaat Karl Martinson (sündinud 1928), hilisem aktiivne teadusloolane. Tema 1965. aastat kaitstud väitekirja teemaks oli aga kommunistlik noorsooliikumine Eesti Vabariigis, mille üks aspekt võiks olla arusaadav võhikulegi: Karl Martinson pidi uurima ka tollast õpetajaskonda ning pedagoogide meelsust.

Karl Martinson avaldas 1972. aastal kaks asjakohast artiklit: «Mõnda nõukogude lastekirjanduse tulekust Eestisse 1930ndail aastail» (KK nr 10) ja «Eesti kirjanike suhteid Nõukogude Liiduga kahel sõjaeelsel aastakümnel» (nr 12). Materjali oli ta läbi töötanud kaugelt rohkem, sest mitme aspekti juurde lubab ta tagasi või edasi minna. Pole minu asi kirjutada siin Karl Martinsoni nimel või nende eest, kes vastavaid allikaid siis nägid.

Kui Martinson käis 1970. aastate künnisel Moskva arhiivides uurimistööl, pidi ta olema sinna komandeeritud korduvalt või siis tavalisest pikemaks ajaks. See kõik koos aruannetega on instituudi arhiivis kindlasti alles ja jälgitav kerge vaevaga ilma igasuguste paljastusteta. Kuid Karl Martinson võis neid materjale uurida ka Moskvas õppides, kus ta 1960. aastal lõpetas NLKP Kõrgema Parteikooli, samuti kirjutades väitekirja.

Kuidas puutub tema teemasse VOKS? Päris lihtsalt: kohe oma esimesena ilmunud artikli algul nimetab autor, et üks Eesti organisatsioone, mis oli väga huvitatud Nõukogude pedagoogikast koos kirjasõnaga, oli Eesti Õpetajate Liit, teine Tallinna Pedagoogiline Muuseum, mille eesotsas tegutses Aleksei Janson (1866–1941), kes sakslaste sissetuleku aegu lasti välikohtu otsusel maha kui äraandja (ilmselt samal päeval kui Juhan Sütistele mõisteti sama koosseisu poolt vanglakaristus).

Jääb küsitavaks, kui palju palus Janson VOKSi saata lastekirjandust enesele ning kui palju levitamiseks ja lugemiseks kohapeal, sest mitte kõik õpetajad ei kuulunud õpetajate liitu ning igaüks ei jaganud Jansoni vaateidki, rääkimata sellest, et nooremad pedagoogid ei osanud vene keelt. Trükisõna küsides ja saadetiste eest tänades pidi Aleksei Janson ühtlasi ka kirjeldama meie õpetajaskonna vaimseid hoiakuid. Tõenäoliselt tegi ta seda lakke vaadates, sest ühelgi õpetajal polnud põhjust olla tema ees avameelne.

VOKS loodi aastal 1925. Aastal 1927 saadeti Tallinna selle alaline esindaja, kelleks oli rahvuselt lätlane Jakobs Kļavinš, mees, kes hoidis kontaktid Eestis alal ka pärast 1955. aastat. Enne Moskvast väljasõitu pidi teda seal keegi instrueerima. On mõeldav, et seda tegi kas Jaan Anvelt või Leningradis Hans Pöögelmann või koguni mõlemad. Kummalgi polnud Eestis kirjanikest sõpru, Pöögelmann sai viidata vaid Eduard Vildele kui kunagisele kolleegile. Ent haigete silmade tõttu ja kartusest täiesti pimedaks jääda luges vananev Vilde üldse vähe ning elust mujal sai ta värske pildi Hitleri-eelse Saksamaa perioodikast või liikudes ajakirjanike keskel.

Nii alustas VOKS oma tegevust Eestis üsna tühjalt lehelt ega ole usutav, et keegi vene residentidest oleks andnud Kļavinšile üle oma agentuuri. Venekeelset trükisõna jõudis tollal Eestisse otseteid pidi väga vähe, võrreldamatult rohkem tuli seda Saksamaa kaudu. Perioodikat said suured raamatukogud, aga seda müütati isegi raudteejaamades.

Legaalselt sai trükisõna vahetada, millist teed käis umbes paarkümmend organisatsiooni. Legaalselt sai Venemaal ilmunut tellida ka VOKSi kaudu kas siis koju või VOKSi aadressil. Selle eest võidi maksta kas rahas või põhimõttel «meie trükis, teie info». Jaak Valge oletab viimast, mis tähendaks tõepoolest reetmist juhul, kui infoga kaubeldi vabariigi kahjuks.

Et eesti kirjanikud oleksid muutunud kehtiva korra suhtes eitavamaks ja Nõukogude korda pooldavamaks vastavalt joodud alkoholile, on labane vale. Kõige suuremad joodikud olid teada: Oskar Luts, Karl August Hindrey, Jaan Kärner ja August Alle. VOKSi raamatute järele polnud neist kellelgi asja, pealegi piiras August Alle end seoses Tartu Ülikooli lõpetamisega.

Friedebert Tuglas võttis kord nädalas, neljapäeva õhtuti, pitsi viina kalaseljanka alla ja võis seltskonnas võtta ka mõne pitsi, kuid keeras siis klaasi kummuli. Gustav Suits jõi veini, ent see tähendas minekut restorani, sest Werner oli alkoholivaba. Et Mait Metsanurk oleks joonud mitme eest, selle kohta pole ühtki usaldusväärset teadet. Kui alkoholi kulus, siis kas Jakobs Kļavinši enda sisse või mõnes muus seltskonnas.

Kes neist võis teada midagi olulist lisaks ajalehtedes juba ilmunule? Küllalt palju liikus võimukoridorides Friedebert Tuglas, aga ta käis seal peamiselt kultuuri ja kirjanduse asjade pärast. Midagi muud sai ta rääkida kas oma tähelepanekutest Soomes või
siseinfost Eesti sotsialistide keskel.

Soome võis olla oluline aspektist, mida pole otseselt üldse uuritud; nimelt vajas VOKS infot laiemas mastaabis kui Eesti või Baltikum. Väheseid, kes nii suurt mastaapi valdas, oli kaheksakeelse lugemusega Gustav Suits, kuid ka tema tarkus pärines peamiselt perioodikast. Ülimalt sai ta VOKSile öelda ligikaudu järgmist: et Eesti ei saa pooldada hitlerismi, ent meil on väga raske jääda neutraalseks, kui suurriigid otsustavad omasoodu ehk jagavad Euroopa ära. Kõik see oli Moskvas teada nagu vana põhk.

Mida oli meie meestel vastu küsida? Nelja asja. Esiteks seda, kas Moskva käsitab vapse riigisisese konfliktina või annab asjale rahvusvahelise dimensiooni. Teiseks, kuivõrd otsustavalt kaitseb nüüd juba NSVL Hispaanias kommuniste. Kolmandaks, missugune on NSVLi poliitika Euroopa jagamisel. Ja lõpuks, mis saab Eestist siis, kui me Nõukogude Liidu poole ei hoia.

Mitte ühelegi neist küsimusist polnud VOKS võimeline iseseisvalt vastama. Info, mida vahetati, oli tühine mõlemalt poolt ja kui vaadata, mida Eestisse ilukirjanduse pähe saadeti, siis nende saadetiste postikaal oli kindlasti suurem ilukirjanduslikust väärtusest.

Probleem tervikuna on muidugi mahukam kui see pisku, mida on dotsent Jaak Valgel olnud siiani lisada. Üks trükistevahetajaid Venemaaga oli tollane Eesti Rahva Muuseum. Muusemi majapidamisest võiks tuletada trükisevahetuse bilansi. Karl Martinsoni järgi ulatub eestlaste poolt Venemaalt ja Nõukogude Liidust saadud perioodika nimetuste arv üle poolesaja. Pole usutav, et need kõik oleksid hävinud. Usutavam on, et mitmel juhul saaks kindlaks teha siinsed laenutajad.

Ainult et jäljeküti ideoloogia niisuguseks tööks ei sobi. Kirg paljastada veelgi vähem.