T, 6.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Emakeeleharidus eile, täna ja homme

Emakeeleharidus eile, täna ja homme
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Mati Hint
keeleteadlane

Hiljuti kutsuti mind haridusministri nn seenioride ümarlauda. Kogemus oli meeldiv, mulle seda enam, et esimeseks arutatavaks probleemiks kerkis emakeeleõpetus.

Kaugeltki kõike, mis iseseisvuse ajal emakeelega ja tema õpetamisega ning eesti keelesse suhtumisega on toimunud, ei saa ühemõtteliselt pidada arenguks, tänapäevastamiseks, eduks, progressiks ja mis need ilusad sõnad kõik ongi.

Ma ise esitasin sellele ümarlauale neli teesi, mis põhimõttelist vastuseisu ei tekitanud (kuigi iga aine õpetajal on õigus olla oma eriala mõõdukas fanaatik).

Gretshkina ajal ja nüüd

1. Seada pikemaajaliseks eesmärgiks eesti keele tundide arvu tõstmine sellele tasemele, mis oli minister Elsa Gretškina ajal. See on raske, kuid mitte võimatu, sest Gretškina ajal, keset sügavat venestamistendentsiga nõukogude perioodi, oli see ju võimalik.

1985/86. õppeaastal anti eesti keelt ja kirjandust 11-klassilises eestikeelses keskkoolis kogu õpiaja kestel õppeplaani järgi kokku ümmarguselt 2450 tundi, praegu 12-aastases gümnaasiumis üle 400 tunni vähem. Küsimus pole ainult selles, kas just 2450 tundi või saaks ka vähemaga, aga alarmeeriv on hoiak: kui mõni uus aine vajab tunde, siis minnakse tihti emakeele kallale, justkui oleks selle marginaliseerimine juba otsustatud asi.

Samal ajal on ühiskonna vabadus määratult suurendanud ka keelekasutuse vabadust (kaasa arvatud keeleline lodevus, lohakus, eputamine, noorte allkeeled jne), mistõttu surve kirjakeelele on palju suurem kui totaalselt kontrollitud keelekasutusega ühiskonnas (see viimane, veel vähem täielik unifitseerimine, ei saa muidugi olla eesmärgiks). Kui siia lisada vägagi suur segadus põhikooli keeleõpikutega, siis on muretsemiseks põhjust.

2. Kirjanduse hindamine omaette õppeainena on enesestmõistetav, sest kirjandus ei ole ainult kirjandusloo faktid, daatumid, nimed, pealkirjad, süžeed ja koolkonnad, kirjandus pole ka mitte ainult teadmised, vaid kirjandus on palju olulisemal määral noore inimese emotsionaalse arendamise ja sotsialiseerimise vahend.

3. Olen alati pooldanud lõpukirjandit või esseed, kuid nõustuksin ka õpilase valikuõigusega, juhul kui keele- ja kirjandusalaste osaoskuste eksamiks on nii eksamineerijate kui ka koolide ja õpilaste poolt hästi valmistutud. Seeniorid mõistagi toetasid eelkõige kirjandit.

Minu meelest on kirjand hea ka keelekasutuse strateegia kujundamise stimuleerijana: kirjand võimaldab vältida oma nõrku kohti ja panustada tugevatele külgedele, osaoskuste kontrollküsimused on resoluutsemad. Ent kirjandi eesmärk peaks ju olema keeleliselt toime tulev noor inimene, mitte tema vahelevõtmine eksamil.

4. Mõistan kooli, õpetamist, teadust, kultuuri (ja elugi) kui protsessi, aga mitte kui üksiktulemuste hunnikut. Seetõttu pooldan tulemuslikkuse hindamist protsessi, koolkonna, järjepidevuse, kultuuri kontekstis, mitte ühe või teise konkreetse probleemi irdlahendi kõrgemaks hindamist põhimõttel, et tegemist on konkreetse tulemusega.

Tulemuse-protsessi vastandamisega puutuvad rohkem kokku ülikoolid, aga siiski on see jõudnud ka igasugusesse projektindusse. Riigid, kus tulemustrend varem valitsema pääses, maadlevad praegu pseudotulemuste pakkumise laviini käes. Pole meil vaja seda samal määral läbi teha.

Keelepoliitika karid

Natuke räägiti ümarlauas ka keelepoliitikast. Ma ei kommenteeri seda, kuid toon konkreetse näite, mida tunnen väga lähedalt. Mul on ungarlasest doktorant, kelle eesti keele oskus, ka kuuldust arusaamise võime, on täielik. Hiljuti sai ta eesti keele kõrgtaseme eksamil (sooritas selle) kuuldud tekstist arusaamise hindeks 13 punkti 20st võimalikust (65%).

Ma tean, et see hinnang on täiesti vale ja saavutatud teksti abil, millest ka eestlane ei saaks palju rohkem aru. Seletus peitub keelepoliitikas, mis ei ole alati mitte-eestlaste suhtes just aus ja heatahtlik. Ega ka tark.

Muidugi ei olnud ümarlaud kõiges üksmeelel. Ma ei nõustu iialgi seisukohaga, et pedagoogilises ülikoolis peaksid õpetama 30-aastase staažiga tegev-õpetajad. See oleks võimalik keskaegse staatilise maailmapildi puhul, aga mitte maailmas, kus loovus ja maailmapildi pidev adekvaatsus on ellujäämise eeldus.

Tagasi üles