Jüri Soone, TTÜ põlevkiviinstituudi direktor
Ülo Rudi, TTÜ Eesti energeetika instituudi direktor
Alo Adamson, TTÜ mäeinstituudi direktor
Peidetud energia põlevkivis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle kirjatüki lugemiseks lambivalgel kulub täna nii peojagu põlevkivi. Juba lähemas tulevikus võib jaguda poole vähemast, kui suudame senisest enam ühendada põlevkivi töötlemise ja põletamise. Kuid ka täna on see rusikasuurune, pruunjas lasundikild meile pakutavaist odavaim kütus ja seda leidub piisavalt.
Põlevkivi on oma ja see loob sõltumatuse visklevast naftaturust ja idapoolsest poliitikast. Pealegi hoiab see väiksemas miinuses väliskaubanduse puudujääki. Midagi omada tähendab tihti aga minna laisaks.
Kaevandatavast 12 miljonist tonnist põlevkivist üheksa põleb Narva Elektrijaamade kateldes. Sel suvel algas kahe katla rekonstrueerimine, et need vastaksid Euroopa Liiduga liitunud Eestis 2015. aastal jõustavatele karmidele keskkonnanõuetele.
Kuid ainult kahe uuendatud katla võimsusest napib energiavajaduse rahuldamiseks. Seega on meil jäänud 12 aastat uuele tehnoloogiale üleminekuks põlevkivielektrijaamades.
Milline energiaallikas?
Eestis napib päikesekiirgust, kiirevoolulisi jõgesid ja tugevat tuult päikese-, hüdro- ja tuuleenergia tootmiseks. Samuti kallineb hakkepuidu ja turba töötlemine. See ei tähenda, et peaksime alternatiivsed energiaallikad eos eemale lükkama, kuid palju üle 20 protsendi nad kogu vajaminevast elektrist ja soojast katta ei suuda.
Viiendiku Eesti energiavajadusest kattev võimalik tuumajaam maksab ca 35 miljardit krooni. Lisanduvad miljardid infrastruktuuri ja personali väljaõppele. Eestis puuduvad vajalikud tuumaalased teadmised ja ühiskonna valmisolek. Pealegi on tuumajaam kogu regiooni küsimus.
Maailmas on laienenud maagaasi kasutus, seda ka soojuse ja elektri koostootmisel. Maagaasi kasuks räägib efektiivsus ja väljaarendatud globaalne gaasivõrk, kuid selle osakaal jääb toetavaks.
Seega oleme ringiga tagasi põlevkivi juures. Oleme kaugel väitest, justkui puuduks «pruunile kullale» Eestis pikemas perspektiivis alternatiiv. Esmalt on üldise energiapoliitika kujundamise ning vabaturu põhimõtete juurutamise ja konkurentsi tekitamise kõrval olemuslik aga põlevkivi senisest efektiivsem kasutus.
Pakilisima ülesande, katelde seadmise 2015. aastal jõustuvale keskkonnanõudele vastavaks, lahendab katelde üleviimine tolmpõletuselt keevkihtpõletustehnoloogiale. Uus katel lahendab väävli emissiooni küsimuse ja suurendab põlevkivi kasutamise efektiivsust.
Kolmandiku energiavajadusest rahuldava kahe katla rekonstrueerimine on alanud. See investeering ulatub miljarditesse kroonidesse. Ülejäänud katelde rekonstrueerimine peaks algama juba mõne aasta pärast ning selle rahastamiseks on tehtud ettepanek müüa rahvale elektrijaamade aktsiaid.
Tänini on põlevkivi tee kaevandusest hargnenud kaheks - üks viib põletusahju ja teine töötlustsehhi. Õige pea võib äritegevuses toimima hakata aga ka põlevkivi põletamiseelne töötlus. Seadmed põlevkivist õli ja gaasi saamiseks on olemas, vaja on neid vaid arendada ressursi- ja keskkonnasäästlikkuse suunas.
Uuritakse ka tahkete töötlemisjäätmete põletamise ja mineraalosa kasutamise võimalusi ehitusmaterjalitööstuses. Nii on tõenäoline, et sellises ulatuses tuhamägesid Ida-Virumaale enam juurde ei teki.
Arendustegevus toimub kahas teaduse ja praktikaga. Tallinna Tehnikaülikooli ja ettevõtete initsiatiivil taotletakse Põlevkiviarenduskeskuse loomist, kus saavutatud teadmised suunduks otse kohaliku põlevkivi kasutajateni. Põlevkivialaste uurimis- ja arendustöödeks vajalikku infrastruktuuri on toetanud PHARE, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) ja EAS Tehnoloogiaagentuur (ESTAG).
Lisaks tegelevad ettevõtted ka omal jõul arendustegevusega. Näiteks Eesti Põlevkivi juurutab uudset pealmaakaevandamise ja Viru Keemia Grupp ATP-tehnoloogiat, mis tõotavad põlevkivi kasutamise kasutegurit oluliselt tõsta.
Jätkunud on ka põlevkivi ressursiuuringud. Kui pikka aega on väidetud, justkui jätkuks meil põlevkivi vaid järgnevaks 30 aastaks, siis uute uuringute alusel ning praeguse kasutusmahu ja uute tehnoloogiate rakendamise korral jagub põlevkivi Eestis vähemalt sajaks aastaks.
Põlevkivi roll kasvab
Seega täna pole küsimus selles, kas kaevandada ning kas töödelda või põletada, vaid kuidas seda senisest veel tõhusamalt ja keskkonnasäästlikumalt teha. See ei tähenda kaevandamismahtude suurenemist, vaid olemasolevate mahtude otstarbekamat kasutust.
Maailmas on põlevkivi laialt levinud ning viimastel aastatel on põlevkivi tähendus ja väärtustatus veelgi kasvanud. Taas lükkab oma põlevkivitööstust käima Austraalia, Iisrael plaanib olemasolevat laiendada ning ka Venemaa ja Hiina teevad pingutusi kunagiste töötlemismahtude saavutamiseks.
Suurem osa põlevkivialastest teadmistest on alguse saanud just Eestist. Austraalias möödunud sajandi keskel töötanud tehas joonistati valmis Eestis, rääkimata kunagise NLi põlevkivitööstuse vaimsest ressursist.
Niisamuti huvituvad täna meie teadmistest USA energeetikaministeerium ning Venemaa ja Hiina põlevkivispetsialistid. Oskus põlevkivist energia üles leida on olnud ja jäänud üheks olulistest teadmistest ja kogemustest, mida muu maailm meis hindab.