Neeme Korv: õhupuudus

Foto: Peeter Langovits

Tänavuste kohalike valimiste debattides kurvastas see, kui vähe räägiti neis kultuurist.

Ometi – kui mitte kultuur, siis mis veel näitab piirkonna või riigi elujõudu? Kas heinamaasse kaevatud torud ja kaablid, mis pidid ühendama järjekordse kipsmajakeste rajooni või tehnopargi, või pooleli jäänud kortermajad? Buumiaja kurvad jäänukid, mis ootavad uut tõusu nagu hingeõnnistust.

Mitmed rahvusvahelised uuringud on näidanud, et majandus tuleb sinna, kus kultuuril on hea. Vajame kultuuri kui värsket õhku. Kus õhk lõpeb, hääbub elu. 2009. aasta on mitmes väikeses omavalitsuses seadnud löögi alla külakeskused. Iga seesuguse ukse sulgumine tähendab lõppu – enam see selles kohas ei avane.

Tallinnast saab aastal 2011 Euroopa kultuuripealinn. Mulle tundub, et Eestis pole, asjaga tegeleva sihtasutuse seltskond välja arvatud, tänaseni päris täpselt mõistetud, millega on tegemist, kui palju on õieti kaalul.

Ehk mäletatakse veel Tallinna ja Tartu vägikaikavedu «meistritiitli» nimel. Nagu järjekordne Kalevi-Rocki korvpallimäng, kus platsil olid mängijatena vastamisi arvamusliidrid-intellektuaalid, aga ka publik võttis häälekalt ja emotsionaalselt osa. Ehk mäletatakse ka, et Tallinn võttis võidu, saades sellega õiguse nn eurosarjas osaleda. Kas «alaliit» peaks nüüd tee kinni panema, olgugi, et Eesti meister esindab Eestit?

Esialgu ulatus SA Tallinn 2011 viie aasta eelarve 568 miljoni kroonini. Mõistetav, et nüüdseks on tulnud summat tublisti koomale tõmmata. Kuid olukord, et Tallinna linn ja riik kavatsevad tuleval aastal eraldada 20 ja 10 miljonit plaanitud 50+50 asemel, näitab rohkem kui leiget suhtumist.

Riigivõimu esindajate sõnavõttudest on õhkunud tahtlikku või tahtmatut hambakiristamist. Võib ainult oletada, kuidas nende peades hakkab «Tallinna ürituse» sünonüümiks saama «Savisaare üritus». Tallinna linnapea ja Keskerakonna esimees Edgar Savisaar on ka omalt poolt selleks vaeva näinud, sidudes kultuuripealinna ühte lõiku eelseisvate valimistega, mil ta kavatseb riigis võimu võtta. Laupäeval parteikongressil peetud poliitilises kõnes nimetas ta Keskerakonda Eesti poliitika lipulaevaks, mis vasaktsentristlike lippude all siirdub uute võitude poole: «Me sõidame vastu aastale 2011, kus Eesti valib endale uue riigikogu, kus riigikogu valib Eestile presidendi ja Tallinnast saab Euroopa kultuuripealinn.»

Ühes asjas on Savisaarel tegelikult õigus. Eestis on õhk tõesti sumbunud ja paranoiline. Ent viisis, kuidas ta ise igal võimalikul juhul riiki ja linna vastandab, pole märke lubatud leplikkusest.

Kultuuripealinn saab olema proovikivi. Oleks masendav, kui hiilgavast võimalusest saada positiivset rahvusvahelist tähelepanu kujuneks sisepoliitilise poriloopimise ohver.