Saasterahvas - eestlased?

FOTO: Urmas Nemvalts

Poliitikutel on Kopenhaagenis võimu kujundada ajaloo hinnang praegusele põlvkonnale: meist saab kas põlvkond, kes nägi väljakutset ja astus sellele vastu, või põlvkond, kes oli nii rumal, et nägi häda tulemas, kuid ei hoidnud seda ära.*



Tänase juhtkirja avalõik pärineb artiklist, mille avaldasid eile 56 ajalehte 45 riigist. Ajalehed rõhutavad selle ühispöördumisega: kui meie suudame kokku leppida, võiks seda suuta ka poliitikud. Tegemist on niisiis üleskutsega maailma liidritele, kes kogunesid


eile Kopenhaagenisse ÜRO kliimakonverentsile. Sel tosin päeva kestval mammutüritusel osalevad 192 riigi esindajad, 15 000 delegaadi seas on ka üle saja riigi- ja valitsusjuhi. Konverents üritab jõuda uue riikide leppeni, kehtiv Kyoto protokoll aegub aastal 2012.


Milline oleks Eesti seisukohast parim võimalik lahendus? Arvestades meie ühist positsiooni Euroopa Liidus, siis kindlasti võimalikult konkreetne siduv lepe. Ent meenutades eelmisel kümnendil alanud ja uude sajandissegi ulatunud lahinguid Kyoto protokolli ümber, pole loota lihtsaid lahendusi.



Juriidiliselt ja tehniliselt nüansirohke rahvusvaheline lepe ei saa sündida üleöö, seda isegi juhul, kui oleks olemas laiapõhjaline konsensus. Rääkimata praegusest olukorrast, kus eri jõukusastmega riikide vahel on suured erimeelsused, kes ikkagi sadadesse miljarditesse ulatuvad kulud kannab. Üleilmne majanduskriis pole mõistagi lihtsustav asjaolu. Seepärast võib Kopenhaagenist parimal juhul oodata tugevamat sorti käepigistusi ja rõõmsat ühispilti. Poliitiline hea tahte avaldus oleks samm siduva lepingu suunas. Pool muna on igal juhul etem kui tühi koor.



Riigikontrolli eile avaldatud audit ründab riigi tegevusetust kliimaküsimustes. Riigikontrolli hinnangul pole valitsusel olnud selget tahet ega ka kohast tegevuskava, et piirata tekkivat kasvuhoonegaaside kogust, mida peetakse üheks kliima soojenemise kaasmõjuriks. Keskkonnaminister peab aga seda hinnangut liiga karmiks, ehkki ministrid on valdavalt nõustunud riigikontrolli soovitustega, mis puudutavad kasvuhoonegaasidega kauplemist.



Eestis ja kogu Ida-Euroopas on oluline muidugi see, kui palju kliima soojenemisega võitlemine maksma läheb. Vähem oluline pole ka see, et Eesti teadlaste häälekaim osa on siiani üldse soojenemise osas skeptiline ja mõjutab suuresti ka avalikku arvamust. Seega on inimestele vaja meie eesmärke kliimapoliitikas selgitada, kuid see on raske, kui riiklik poliitika ELi järgimisest väga palju kaugemale ei vaata.



* BNSi tõlge