Tervishoiukorralduse professori Raul-Allan Kiiveti arvates püsib arstiabis lootus, et kohe avanevad taas rahakraanid. Tegelikult vajab Eesti tervishoid süsteemset ümberkorraldamist.
Raul-Allan Kiivet: tervishoid vajab raviplaani
7. detsember 2009, 14:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestis on kindlalt kohal nii selle hooaja gripp kui masu. Erinevalt gripist, mis on kevadeks möödas ja kõigil meelest läinud, et seda sigadega seostati, masu jääb. Masu puhul ei aita käisesse aevastamine ega avalike kohtade vältimine, kuigi tundub, et valitsus neid kahte olukorda sama taktikaga võita püüab. Masu ei ole hooajaline ega kao kevadeks, eriti mitte masu mõju tervishoiu rahastamisele.
Eesti tervishoid vajab kiiresti pikaajalist tegevuskava ehk viisaastaku plaani toimetulekuks lähiaastate kolme peamise väljakutsega, milleks rahastamise järsu languse ja jätkusuutlikkuse puudumise kõrval on arstiabi erialane ja asutustevaheline killustatus ning taastus- ja hooldusravi olematu areng. Selle raviplaani koostamisel ja elluviimisel ei tohi kahjustatud saada praeguse Eesti tervishoiu uhkus – peremeditsiin ja haiglakeskne aktiivravi, mis on kümne aastaga jõudnud 19. sajandist 21. sajandisse.
Eesti arstiabi saavutas 2008. aastaks parima füüsilise vormi, mille tagas pidev ja järsk rahastamise suurenemine viimastel aastatel. Rahahulga kasv viis aktiivravi vahendid ja võimalused Euroopa tasemele ning nende kasutamisel ei jää me Põhjamaadest enam oluliselt maha. Arstide-õdede palgad mitmekordistusid ning lahkumismeeleolud kadusid. Pideva kasvu tõttu püsib tänaseni ootus, et kohe-kohe avanevad rahakraanid taas. Kuid saagem kaineks – sellist kasvu ei juhtu enam mitte kunagi. Parim, mis arstiabi rahastamisest järgmisel paaril-kolmel aastal oodata, on püsimine 2007. aasta tasemel, ja seegi on võimalik ainult haigekassa reservide toel.
Kas kujutate ette, kui teil aasta jooksul võetakse juba kolmandat korda ette pimesoolelõikus, mille käigus paranenud haav uuesti lahti kistakse ja uus jupike kõigile näitamiseks võidukalt välja võetakse? Just sedamoodi on aga tehtud nii riigi- kui haigekassa eelarvet jupikaupa kärpides. Ainult juukseid saab ühtlaselt pügada. Mujalt lõigates ja pügades võib ära lõigata midagi, mis asemele ei kasva ja organismi elujõud võib sattuda tõsisse ohtu.
Viimane kärbe – kuus protsenti haigekassa hindadest (loe: eelarvest) pole raviplaan, vaid pelk tõdemus, et makse laekub 2010. aastal kehvemini kui 2007. aastal. Samal ajal on see ka miraaž ja helesinine unistus, et kõik läheb ise korda, sest haigekassa eelarvekärpe kehtivuseks määrati 31. detsember 2010. Ilmselt täidavad 2011. aasta jaanuaris saabuvad eurod momentaanselt haigekassa eelarve. Samasugune ootus paistab ka raviasutuste ja tervishoiutöötajate väljaütlemistest, kui räägitakse ühest-kahest palgata puhkusepäevast kuus ehk lahendusest väga ajutisele kitsikusele.
Huvitav, kust see raha ravikindlustusse tuleb, kui Eesti tervishoid, sarnaselt pensionisüsteemiga, sõltub otseselt palgaga seotud sotsiaalmaksust? Sotsiaalmaksu ei saa maksta, kui tööd ei ole ja viimase aastaga on töötavate kindlustatute arv vähenenud ligi kümme protsenti. Need, kes töötavad, on kaotanud palgas ja mis tahes prognoos ütleb, et keskmised palgad vähenevad ka 2010. aastal.
Mida teha? Esiteks tuleb iseendale ja kõigile teistele kõva häälega tunnistada, et senist maksuskeemi muutmata väheneb tervishoiu rahastamine pöördumatult ning majanduse kosumine ja tööhõive imeline taastumine ei vii seda iial 2008. aasta tasemele ega püsivale kasvule, mida ootab ja väärib Eesti patsient. Algatada tuleb tõsised arvutused ja arutelud, kuidas tervishoiu rahastamist jätkata paari aasta pärast, kui haigekassa reservid otsa saavad.
Me oleme Eestis praegu äraütlemata õnnelikus seisus, et kasvuaastatel ülesehitatud arstiabisüsteem on tugev ja haigekassal on reservid, mis aitavad seda mõni aasta toimekana hoida. Raviplaan peab aitama tervishoiu (ainevahetusel) kohaneda oluliselt väiksema sisendiga. Näiteks palganõuete ja -ootuste osas tuleb minimaalpalga arvutamise asemel ette võtta tõsisem töö- ja palgakorralduse muutmine, kus põhipalga ja lisatasude vahekord ei arvestaks mitte lootust kasvule, vaid reaalseid võimalusi.
Tegevuskava sisuliseks probleemiks on edasi arendada Eesti tervishoiusüsteemi, mis on muutunud asutuse- ja erialakeskseks. Kasvuaastatel juurdus arstiabis konkurents jagatava raha pärast ja see on tekitanud olukorra, kus asutused ja erialad püüavad üksteist üle trumbata, mida tervishoiusiseselt nimetatakse võidurelvastumiseks. Rahavoolu stabiliseerudes tuleb ümber orienteeruda koostööle ja mõistlikule tööjaotusele, sest võidu joosta pole ei mõtet ega jõudu. Seda peab aga juhtima mitte umbmäärane kärbe, vaid riiklik mõte läbi seaduste ning rahastamise asjakohase ümbersättimise.
Praegu on Eesti tervishoius ainus hästitoimiv süsteem perearstindus, kus on selgeks räägitud ja kokku lepitud, mida perearst peab teadma ja tegema ning kus elanik/patsient teab, kes on tema arst ja vastupidi – perearst on seotud oma nimistu patsientidega.
Seevastu eriarstiabi on killustunud ja patsient peab ise vaatama, kuidas hakkama saada 30 eriala ja enam kui saja asutuse vahel liikudes. Haige ei taha pelgalt uuringut või operatsiooni, vaid ootab haiglast lahkudes või eriarsti vastuvõtul käimise järel süsteemset toetust ja abi. Teenusepõhine rahastamine ei lase eriarstiabis sellisel vastutusel tekkida. See tekitab pingeid haigetes ja leiab üha sagedamini väljundi meedias, kuid ei aita lahendada vigu süsteemis.
Eesti eriarstiabisüsteemi toimimise peaks ehitama patsiendi ümber, sest tõsiselt haige inimene ei ole haige ainult ühe eriala piires ega vaja abi vaid ühest asutusest. Barjäärid korralduses ja rahastamisel asutuste ja erialade vahel koos patsiendi näilise vabadusega eriarsti ja raviasutuse valikul viivad patsiente üha suuremasse segadusse, kust, kellelt ja kuidas abi otsida.
Seega on teiseks ülesandeks tervishoius rahastamise jätkusuutlikkuse kõrval süsteemi selgemaks, arusaadavamaks ja patsiendikesksemaks muutmine. Tervishoiuteenuste korralduse ja rahastamise osas tuleb lähtuda haigete liikumise loogikast tänapäevaste diagnoosi- ja ravimeetodite rägastikus ning krooniliste haigete vajadustest mitmekülgse ja järjepideva abi järele. See ei ole kerge ülesanne ning vajab planeerimist, koordineerimist ja järjekindlat sisulist juhtimist, et saavutada mõistlik tööjaotus asutuste ja erialade vahel.
Eesti tervishoid ei vaja mitte äkilisi reforme, vaid sihikindlat ja plaanipärast arendamist.
Uhkusega võime endale kinnitada, et aktiivravi Eesti tervishoius on jõudnud nii vahendite kui võimaluste osas Euroopa tasemele. Ent avalikkuse tähelepanu alt on väljas oluline osa Eesti tervishoiust, mis vajab täit tähelepanu just nüüd, sest lisaks abivajajate
ootustele loob see lisaväärtusena uusi töökohti.
Nimelt on praegu mitte ainult vajadus, vaid ka ülihea võimalus arendada õendus- ja hooldusteenuseid, mis on Eestis allapoole arvestust ja patsientide õigustatud ootusi. Selles valdkonnas on arengukavad olemas ja raha Euroopa struktuurifondidest samuti. Kui soovime, et paari aasta pärast oleks meil parem ja terviklikum arstiabi, siis tuleb mitmekordistada täiendava õendus- ja hoolduspersonali koolitamist.
Kasvav tööpuudus «vabastab» tervishoiu jaoks nii mõnegi väljaõppinud õe ja hooldaja, ning et nad uuesti kaotsi ei läheks, tuleb nad haiglatesse tööle võtta. Haiglajuhtidele, kes plaanivad kulude kokkuhoidu ja palgafondi vähendamist, näib see võimatu ülesanne, kui valitsus ei garanteeri täiend- ja ümberõppe rahastamist euroraha abil.
Tervishoiupersonali hoidmine ja õdede-hooldajate arvukuse suurendamine on määrav Eesti tervishoiu sisulise jätkusuutlikkuse tagamiseks. Aparaatidest, ravimitest ja arstide oskustest ei ole kasu, kui puudub elementaarne inimlik hool ja toetus paranemisel ning püsivate tervisehädadega toimetulekul.
Tervishoiu võimuses ei ole majanduskriisi võita, kuid Eesti tervishoiusüsteemi aktiivne ümberkujundamine annab võimaluse saavutada uus tase, kus võitjaks on patsient. Seda aga ainult juhul, kui tunnistatakse tervishoiu seisund samaaegselt tõsiseks ja lootusrikkaks ning loobutakse posimisest, kärbetest ja asjatust lootusest, et (tervishoiu)häda läheb ise üle. Kui riigieelarve suhtes raviplaani ei ole, siis tuleb see koostada vähemalt tervishoiu jaoks, mis vajab hädasti kindlustunnet, et 1,3 miljonit patsienti ja 20 000 tervishoiutöötajat tunneksid ennast turvaliselt.