Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/12/06/278204t1h7037.jpg)
Enamik meist käib aeg-ajalt apteegis, teadmata, et paljudele ravimtaimedele, mida esivanemad on kasutanud aastasadu, on juba viimase nelja aasta ringis keelatud ravitoimet omistada.
Kummel, piparmünt, saialill, nurmenukk, pärn, raudrohi ja üheksavägine on vaid üksikud nimetused, millele seadus keelab omistada toimet, sest aprillis 2005 tollase sotsiaalministri Marko Pomerantsi vastu võetud määruse alusel pole need ravimtaimed, vaid toidutooraine ning toidul ei saa toiduseaduse järgi toimet olla.
Nii oleme olukorras, kus seadus lubab näiteks kutsuda limonaadiga üles elama «õnne lainel», müüa isegi «Südamesepikut» ja «Südamejuustu», ent keelatud on pakkuda inimesele südamele tõestatult tuge osutavate taimede, nagu näiteks viirpuuviljade ja veiste-südamerohu teed nimega «Südametee». Analoogseid näiteid saaks tuua hulgaliselt.
Ühe Eesti suurema taimeteede tootja Kubja ürditalu sõnul saavad nad sageli kõnesid pahastelt ostjatelt, et teetootja on nii rumal, et ei tea pakendile kirjutada, milleks ühe või teise taime tarvitamine hea on. Klientuuri pahameelt kinnitavad teisedki teetootjad, näiteks kinnitas Raplamaal tegutsev Uuskaubi talu, et neilt küsitakse praegusel aastaajal palju lastele sobivat köhateed, ent kuigi sobivaid teid oleks tosina jagu, kuuluvad seaduse järgi toimet omavate ja köharaviks sobivate taimede hulka ainult sookail ja paiseleht, mis kumbki lastele ei sobi.
Vähe sellest, et selline olukord on jabur, seab see seadusepügala targemaks ravimtaimeraamatutest, on tarbijavaenulik rünnak meie rahvatarkuse vastu.
Kaugemas plaanis saab sellise seaduseloome tulemuseks olla vaid see, et me oma ravimtaimede omadustest enam kuigi teadlikud pole. Sedasi on meie enda riigi seadus suunatud vanematelt põlvkondadelt päritud teadmiste hävitamisele ning ainus, kes seesugusest olukorrast tulu lõikab, on ravimitootja, kes inimesele tema tervisevaevuse korral saab seadusliku lahendina pakkuda välja omaloodud preparaadi.
Irooniline on seiga juures seegi, et kuigi vastava seadusemuutuse aluseks olnud ELi direktiiv oli vaid soovitusliku jõuga, on sotsiaalministri allkirjaga kinnitatud määruse puhul tegu käsuga. Teisisõnu on taimemüüja, kes märgib näiteks kummeli, raudrohu või saialillepakile taimeteadlastegi poolt tunnustatud toimeomadused, seaduse silmis seaduserikkuja, keda tuleb trahvida inimestele kurja tegemise eest.
Kas tulevikus tuleb nurmenukud ja pärnaõied kanda ravimtaimeraamatutest üle kokaraamatutesse ning hakata neist putru keetma? Ses küsimuses järelevalvet tegev veterinaar- ja toiduamet ei soostunud seda teemat kommenteerima.