Merit Kopli: lahtisest uksest sisse murdmine

Postimehe peatoimetaja Merit Kopli Foto: Pm

Postimehe peatoimetaja Merit Kopli kirjutab, et justiitsministeeriumi püüe ajakirjandust ketistada on lühinägelik, ning loodab, et see katse jääb vaid tormiks veeklaasis.

Justiitsministeerium rabeleb mitmel rindel, püüdes ajakirjanikele päitseid pähe panna nii allikakaitse seadustamise kui ka preventiivsete trahvide läbisurumisega. Ilmselt pole juhus, et ajal, mil ajakirjandus eelnõu vastu sõna võtab, avalikustas justiitsministeerium ajakirjanduse korruptsiooni kohta tellitud uuringu, millest küll tellijale ajakirjanduse halvas valguses näitamisel erilist tuge pole. Uuring näitab pigem, et korruptsioon ei ole ajakirjanduses probleemiks.

Justiitsministeerium murrab sisse lahtisest uksest, sest mured nii allikakaitse kui ajakirjanduse korruptiivsuse osas lahendab üks õhuke, aga sisukas vihik – eetikakoodeks. Ajakirjanduse eneseregulatsioon toimib hästi, paremini kui seadused. Miks küll on vaja kulutada aega, raha ja energiat asjadele, mis pole probleemiks? Ajakirjandusele ei ole allikakaitse probleemiks, seda on meedia esindajad viimastel nädalatel korduvalt rõhutanud. Tõe kriteerium on praktika.

Eetikakoodeksis on sätestatud allikakaitse ning see toimib, seda aktsepteeritakse. Puhtaks hämaks võib nimetada selgitusi, miks allikakaitse siiski peab olema vormitud seadusesse. Ajakirjaniku poolelt vaadatuna paistab see lihtsalt soovina ajakirjanike suu kinni toppida, et midagi kusagilt välja ei lekiks ja oleks hea muretu olla.

Eelnõus kirja pandud tingimused, mil allikakaitse ei kehti, takistavad ajakirjanike tööd. Nii ei tohiks ajakirjanik kaitsta infoallikat, kui tegu on riigisaladuse, rahapesu, korduva altkäemaksuvõtmise, kriminaalasja kohtueelse menetluse või asutusesisese teabe edastamisega. Täiesti selge, et kui ohus on riigi julgeolek või inimese elu, kui sooritatud on ränk kuritegu, siis ajakirjanik avaldab oma allika. Kui aga näiteks mõni ministeeriumi ametnik saab asutusesiseselt teavet tehtud või teoksil ning riigile kahjuliku tehingu kohta ja edastab selle ajakirjandusele, siis eelnõu kohaselt peab ajakirjanik oma allika avaldama.

See on väga ohtlik, ja ohuks juba ka demokraatiale. Enam ei julgeks allikad ajakirjanikele infot anda, sest liiga palju on punkte, mil ajakirjanik oma allika reetma peab.

Justiitsministeeriumi nimekiri keelatud tegemistest on nii ammendav, et ajakirjanikel jääb üle piirduda tulevikus pressiteadete avaldamisega. Samas rõhutab ka
Euroopa Nõukogu, et allikakaitset saab piirata ainult üksikjuhtumitel, kui see on vajalik eluliste ja oluliste ülekaalukate huvide kaitseks.

Teine ajakirjandusvabadust piirav punkt eelnõus puudutab ennetavat trahvi. See punkt on täiesti arusaamatu. Näiteks tuleb eelnõu järgi arvestada tekkinud kahju väljamõistmisel ka kahjustatud isiku varalist seisundit. Kuidas võiks toimuda põhjusliku seose tõendamine, et rikkuja sai just sellist tulu isiklikke õigusi rikkuva artikli avaldamisest? Lehes on ju palju muid materjale ka. Millal tekib reaalselt hagejal õigus nõuda ennetavat kahjuhüvitist?

Kas kahjustatud isik peab läbima eelnevalt hagimenetluse (nõudma ümberlükkamist ja/või tekkinud kahju hüvitamist) ja kui pärast jõustunud väljamõistvat kohtuotsust ikkagi väljaanne kahjustab isikut uuesti ehk siis avaldab uue loo, kas see tähendab, et kahjustatud isikul ei ole muud võimalust oma õigusi tõhusalt kaitsta, kui kasutada ennetavat kahjuhüvitist (kuigi toimus ju ka uus rikkumine ja ka võimalik uus tekkinud kahju)? Kas selle eelnõuga riik mitte ei tunnista, et on äärmiselt raske tõendada tekkinud kahju, kuid ebamääraselt ja subjektiivselt hinnatava ennetava kahju väljamõistmisega on teisiti?

Justiitsministeerium paistab eeldavat, et ajakirjandus on seadnud eesmärgiks muudkui seadust ja inimeste elusid rikkuda, et aga saaks selle pealt raha teenida. See ei ole nii, sellise tegutsemismudeliga ei ole väljaandel võimalik kaua püsida. Kõlagu see kui paatoslikult tahes, aga ajakirjandus on ühiskonna valvekoer ja selle koera ketistamine on lühinägelik. Loodetavasti jääb see, ilmselt pimedast vihast sündinud eelnõu lihtsalt tormiks veeklaasis ja sisuline ajakirjandusseadus jääb sündimata. Justiitsministeerium saaks siis tegeleda märksa pakilisemate probleemidega, kas või luua olukorra, et kohtud vähegi kiiremini tööle saaksid hakata.

Minister Rein Lang kirjutas nädala eest Postimehes ajakirjanduseetika koodeksile viidates (p. 3.7 – Ajakirjanik kasutab heli- ja pildiülesvõtete hankimisel ausaid võtteid, välja arvatud juhtudel, kui avalikkuse huvid nõuavad sellise informatsiooni avaldamist, mida pole võimalik hankida ausalt viisil), et ajakirjanikele pole probleem võtta vastu ebaausal moel hangitud infot. Kusjuures ebaaus ei pruugi olla automaatselt ebaseaduslik, nagu minister oma artiklis väidab.

Mainimata jäi loos ka koodeksi punkt 1.3, mis ütleb, et ajakirjandus peab täitma kehtivaid õigusakte. Punkti 3.7 mõte on võimaldada ajakirjanikel suuremate vajakajäämiste või pahategude paljastamiseks näiteks varjata oma ametit ja korraldada eksperimente. Nii sõitis ajakirjanik Madis Jürgen varastatuks kuulutatud autoga politseinikest mööda ja lausa nende õuele, et tõestada politsei tegevusetust auto otsimisel. Äripäeva ajakirjanik läks tööle ühte firmasse, et tõestada ümbrikupalga maksmist. Need lood oleksid olemata, kui koodeksis seda punkti poleks.

Ja tõepoolest võib info võimu sigaduste kohta olla hangitud ebaausalt (ainuüksi dokumentide andmine ajakirjanikule on seda), aga kui see aitab paljastada tõelised kaabakad, siis eesmärk pühendab abinõu. Avalik huvi kaalub üles asjaolu, et info oli hangitud ebaausal viisil.

Justkui kinnitamaks, et ajakirjanduses on midagi väga mäda, avalikustas justiitsministeerium eelnõu arutamise ajal ajakirjanduse korruptsiooniuuringu. Minister Rein Lang kutsus uuringut avaldades ajakirjandust uurima korruptsiooni endi hulgas, kuna praegu leidvat ajakirjanike huvide konfliktid meedias marginaalset kajastust.

Kaldun uskuma (ja see selgub ka uuringust), et marginaalse kajastuse põhjuseks on asjaolu, et korruptsioon ajakirjanduses märkimisväärsel tasemel pole mingi teema.

Korruptsioon (selle sõna kõige karmimas mõttes altkäemaksu võtmine) ajakirjanduses on kiiresti ja selgesti tuvastatav, sest filter loo lehtejõudmisel on piisavalt tihe, et patustaja varakult tabada. Selliseid juhtumeid pole teadaolevalt ka olnud. Ajakirjanduse enda huvides on oma ridades patustamiste paljastamine, sest me ju peame olema usaldusväärsed.

Uuringus on korruptsioonina välja toodud rollide ja huvide konfliktid (näiteks kui ajakirjanik kirjutab oma sugulaste probleemidest või promob sõprade tegemisi), ametiseisundi kuritarvitamine (ähvardamine, et kirjutan kehva loo, kui ei saa mingit hüve vms), sõltuvus allikast ning kingituste vastuvõtmine. Need on sageli piiripealsed juhtumid.

Näiteks pole midagi ju halba selles, et ajakirjanik käib kõrvad-silmad lahti ringi ja kui mingi probleem on sugulastel või tal endal, toob ta info toimetusse. Kui teema puudutab suuremat hulka inimesi või on õpetlik, siis miks mitte sellest kirjutada. Korrektne on, kui seda ei tee asjaga seotud ajakirjanik ise.

Ameti kuritarvitamist olen sellest paturegistrist kõige sagedamini kohanud. See on halb ja ebaeetiline, lihtsalt inetu käitumine. Sõltuvus allikast on seotud tihedamini hoopis rumaluse või kogenematusega, ajakirjanik lihtsalt ei pruugi aru saada, et teda ära kasutatakse. Mis puudutab kingituste vastuvõtmist, siis siin puudub ühene selgus, kust jookseb piir lubamatu ja lubatu vahel. Kõige õigem oleks ka mitte kõige väiksemaid kingitusi vastu võtta, samas võib testimiseks saadetud juustutüki tagasisaatmine jabur olla. Kui ajakirjanik on läbi lugenud eetikakoodeksi, siis ta teab täpselt, mis on lubatud ja mis mitte.

Eelnõu kontekstis on ka läbi käinud väited, et eneseregulatsiooniorgan Pressinõukogu, kus arutatakse inimeste kaebusi ajakirjandusväljaannete vastu, on kallutatud organisatsioon, kus peatoimetajad isekeskis meediale soodsaid otsuseid teevad.

Olgu selgituseks öeldud, et Pressinõukogus on kümme liiget, kellest kuus on ajakirjandustegelased (Maalehe, Järva Teataja, Eesti Päevalehe, Delovõje Vedomosti ja Postimehe peatoimetaja ja rahvusringhäälingu eetikanõunik), ülejäänud neli on Integratsiooni Sihtasutuse juhataja Tanel Mätlik, Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi juhataja Ivi Proos, kunstiakadeemia rektor Signe Kivi ja vandeadvokaat Viive Kaur. Otsuseid langetab Pressinõukogu vastavalt eetikakoodeksile.

Olen olnud Pressinõukogu liige kolm ja pool aastat ning sageli on tunne, et oleme oma otsustes ajakirjanduse suhtes liiga karmid, kusjuures eriti sallimatud eksimuste suhtes on ajakirjanduse esindajad. Arusaamatu on eeldus, et peatoimetajad tahavad ilmtingimata inimestele liiga teha ja välja­andeid õigeks mõista. Meie soov on teha ausat ajakirjandust, kus ei saa endale lubada inimestele haiget tegemist, kokkulepetest mittekinnipidamist, laimamist, ühepoolsust, valetamist, reklaami ja sisu segunemist. Ja seda katabki eetikakoodeks.