Hindrek Riikoja

Veel kümmekond aastat tagasi eksisteeris Eestis suur tööstusharu, mis pakkus rakendust sadadele nägemispuuetega inimestele. Praeguseks on see kokku kuivanud ning rakendust leiab vaid sadakond inimest.

Kuigi puuetega inimeste eest peaks seisma ja nendele heaolu tagama riik, on see praegu sujuvalt jäetud eraettevõtete ja mittetulundusühingute hooleks. Riigilt kuuleb aga vaid ammukulunud väljendit «meil pole raha». Ühest küljest on see muidugi mõistetav, teisalt aga täiesti arusaamatu.

Poliitikud armastavad rääkida integratsioonist, kuid tegelikult ei ole mõistetud selle sõna täit tähendust. Integratsioon hõlmab endas ka nendesamade puuetega inimeste sulandamist normaalsesse ühiskonda.

Vastasel juhul ei kao kuhugi inimeste suhtumine, nagu oleks puudega inimese näol tegemist ebardiga, kes millegagi hakkama ei saa ning kes tuleb avalikkuse pilkude eest ära peita. Näiteks pimedad suudavad ja tahavad midagi ära teha. Neile tuleb selleks lihtsalt tingimused luua.

Tallinnas ja Tartus on selliste tingimuste loojateks aga üksikud fanaatikud, kes lihtsalt hoolivad oma tööst. Mis saab aga siis, kui riigi ükskõiksus neid lõpuks ära tüütab? Sellele ei ole meie riigiametnikud paraku aga mõelnud.