Juba mitu nädalat oleme saanud meediast igapäevaselt lugeda elukutseliste päästjate võitlusest oma eksistentsi ja paremate töötingimuste eest. Et päästjatel on oma töö iseloomu tõttu a priori väga hea renomee, siis pole keeruline hankida toetust nii avalikkuselt, meedialt kui poliitikutelt - eks kõik ju tahaks olla «päästjate päästjad», kes viimasel hetkel leiavad selleks tarviliku õlekõrre.
Asja kurbloolisus on aga selles, et Eesti päästesüsteem oma senisel kujul upub niikuinii, sest on liiga ebaefektiivne nii masu ajal kui ka parematel aegadel. Niinimetatud «turvatundekomandode» ülevalpidamine on lihtsalt liiga kallis. Jutumärke kasutan siinkohal sellepärast, et riiklik päästekomando, millel puudub (elu)päästevõimekus, on must huumor - petlik turvatunne võib hoopis soodustada inimestel mõtlematut elik hoolimatut käitumist. Majandusteoorias tuntakse seda moraaliriski probleemina, päästest rääkides avaldub probleem selles, et «turvatundekomandoga» valdades juhtub rohkem õnnetusi, kui vaid iseenda abile lootvates kohtades.
Kuidas me üldse selleni jõudnud oleme, et meil on ligi sada elukutselist päästekomandot, mis neelavad palju raha ja pakuvad vähe päästet? Oli ju isegi vene ajal kutseline tuletõrje ainult suuremates linnades ning mujal vabatahtlik tuletõrje. Eestis paraku otsustati 90ndatel vabatahtlik tuletõrje ajaloo prügikasti saata. Olid põhjused selleks mis tahes, ületamatute probleemide tekkimine on olnud vaid aja küsimus. Nii nagu ka 50ndatel, kui nõukogude võim keelustas vabatahtliku tuletõrje kui natsionalistliku igandi. Ei suutnud suur impeerium pidada üleval piisavalt elukutselisi päästjaid, ei suuda seda ka Eesti. Piisava all mõtleme siinkohal hulka, mis tagab kiire ja «elupäästevõimekusega» abi riigi mistahes punktis.
Lahendus probleemile on ammu teada, vaatame siis selleks üle lahe Soome või mujale Euroopasse või kasvõi Venemaale - laupäeval meediasse jõudnud õudses uudises Permi ööklubipõlengust mainiti ära, et sündmuskohale saabus 120 vabatahtlikku tuletõrjujat. See on poole rohkem, kui meie praegune päästesüsteem suudaks abistajaid välja saata sarnase õnnetuse korral Tallinnas.
Niisiis, ainuke reaalne tee päästevõimekust suurendada ja samas kulusid kärpida on vabatahtliku pääste taastamine. See on tükati vaevaline, sest viimased tosin aastat on rahvale sisendatud müüti mingist riigi sisejulgeolekust ja selle raames riigi poolt pakutavast päästeteenusest. Tegelikult peaks ligimese aitamine, sh päästmine ohuolukorras, olema igale normaalselt sotsialiseerunud indiviidile iseenesestmõistetav tegevus ja riik võiks sellele lihtsalt natuke kaasa aidata.
Konkreetselt on vaja paari lihtsat asja seadusandjate poolt: esiteks tegevusgarantiide andmist vabatahtlikele - tööandjale kohustus vabatahtlik päästja häire korral töölt ära lubada ning loomulikult sellega seotud kulude hüvitamist. Teiseks - vabatahtlikele päästjatele päästetööde juhtimise õiguse andmist, et nad ei peaks tegema oma tööd seadusevastaselt, nagu see seni toimub. Ja muidugi on vaja natuke raha ka - kui täna kulub vabatahtlikule päästele vähem kui 1 protsent päästeameti eelarvest, siis järgnevatel aastatel võiks see number suureneda igal aastal vähemalt 2 korda.
Aga praegusel hetkel, kui vabatahtlikku päästet veel napib ja seaduslikud garantiid nende tegevuseks puuduvad, oleks kutseliste päästjate koondamine tõesti vale.