Raha.

FOTO: Margus Ansu.

Kõrgemate riigiametnike palgakorraldus vajab muutusi

Riigikogu põhiseaduskomisjon asub arutama kõrgemate riigiametnike ametipalkade seaduse eelnõu, ja kui selle tulemuseks on palgasüsteemi suurem läbipaistvus ning avalikkuse jaoks mõistetavam palk, siis on see hea algatus.

Senine kõrgematele riigiametnikele palgamaksmise süsteem on olnud enam segane kui selge: osale makstakse Eesti keskmise töötasu järgi, osale nende järgi, kellele makstakse keskmise töötasu järgi. Ka andmed keskmise palga kohta pole kõigil ühesugused ning nüansse on siin veelgi. Ainus, mis näib praeguse süsteemi juures selge olevat, on see, et osale riigieelarvest palgasaajatele on tagatud lakkamatu palgatõus. Masuaastail on seda küll piirata püütud, kuid need lahendused on ajutised.

Et kõrgemate riigiametnike töötasu vähemalt Eesti kontekstis tillukeseks lugeda ei saa, ongi nende palgad lakkamatuks kõneaineks. Eelkõige muidugi riigikogulaste endi töötasu. Just nemad paistavad kõige enam silma, sest nemad ju on seadusandjad ja rahva tahte esindajad.

Riigikogu senised katsed, mille eesmärk on olnud pigem avalikkust rahustada kui palgakorraldust tõsiseltvõetavalt süstematiseerida, on kõrgetele töötasudele aina rohkem tähelepanu juhtinud. See on ka sundinud inimesi küsima, kas töö, mida selle eest kodanike heaks tehakse, ikka tõesti nii hea on.

Seaduseelnõu ise on muidugi alles arutamisel ning tõenäoliselt saab sellele osaks mitmesugust kriitikat. Näiteks ütlevad kohtunikud juba praegu, et eelnõu pakutav lahendus pole nende hinnangul õiglane. Ja see on tubli väljaastumine, sest just arutelu ja argumendid on need, millest senine palgakorraldus suurimat puudust on tundnud.

Ettepanek kõrgemate ametnike töötasud presidendi palgaga siduda annab alust lootuseks, et sedapuhku leitakse nii ametnikke rahuldav kui ka rahva õiglustundele vastuvõetav lahendus. Ning arutelu teema on seegi, kui suur peaks olema aluseks võetav presidendi ametipalk.

Kõrgete ametnike palgakorraldus on küsimus, mis vajab hädasti uut lahendust, eelkõige just riigikogu initsiatiivina. Praegune süsteem tekitab inimestes õiglusetuse tunnet ning sellest tingitud pahameel saab osaks riigikogu liikmetele. See omakorda on aga üks rahva ja poliitikute omavahelise võõrandumise tekitajaid, mis Eesti riigi arengule kindlasti abiks ei ole.
Palgakorralduse läbipaistvamaks muutmine sõltub ennekõike poliitilisest tahtest. Loodetavasti jagub seda nüüd, mil masu surub ja järgmiste valimisteni on veel üle aasta aega, enamaks kui kosmeetiliseks kohendamiseks.