Kirjad

Jätkub nõukogulik looduse ümberkujundamine

Mõni aeg tagasi kirjutati Postimehe esileheküljel Paldiski kauni mereranna lõhkumisest. See tuletas mulle meelde rohkem kui aasta tagasi alanud looduse rüüstamist Klooga ranna läheduses kunagise Kõltsu karjamõisa maadel (nõukogudeaegne pioneerilaager Klooga I ), mis kestab tänaseni.

Kõltsu karjamõisa ümbruses mitmekümne hektari ulatuses erastatud maa (kuhu kuulub ka ligi kilomeeter supelranda) praegune omanik teostab seal looduse ümberkujundamise suurejoonelist plaani. Ta on kraavitanud ja truubitanud ning seejärel Paldiskis lammutatud majade rusudega täitnud Kõltsu sopi nime all tuntud loodusliku märgala, mis oli nii meilt läbirändavate kui ka siin pesitsevate veelindude meelispaigaks (Kloogaranna piirkond kuulub ka rahvusvaheliste linnualade nimistusse).

Terve mõistuse seisukohalt ei ole vist kõige õigem tegu hävitada rahvusvahelise tähtsusega linnuala selleks, et võita looduselt kümmekond hektarit maad järjekordse europappkarperamutest koosneva küla püstitamiseks. Esimene eurokarp on juba püsti ja käivad viimistlustööd. Krunti piiravad kiivalt kõrvaliste isikute objektile lähenemist tõkestavad lindid, millele on trükitud LukOil Eesti logod. Ilmne vihje krundi omaniku staatusele (s.o rahakotile). Eramurajooni rannapoolset osa piiravad mõlemalt poolt looduslikest rannakividest ehitatud tõkked. Kivide päritolu pole raske määrata: kogu erastatud rannajoone pikkuses pole vees näha enam ühtegi kivi.

Mind hämmastab, millise vastutustundetusega suhtuvad Eesti Vabariigi asjaosalised ametivõimud rannalooduse kaitsesse ja säilitamisse, kui nad lubavad sellise ulatusega hävitustööd, nagu seda on tehtud Kakumäe rannas, Kloogarannas ja nüüd ka Paldiskis ning mitmel pool mujalgi Eesti põhjarannikul. Kui meie rannikualade looduse hävitamine jätkub praeguse tempoga, siis varsti pole paljudel veelinnuliikidel enam kohta, kuhu pesa ehitada või kus läbirändavatel lindudel vahepeal peatuda ja tiibu puhata.

Härrased looduserüüstajad ja neid mahitavad ametnikud võiksid juba ükskord endale teadvustada, et rannaribad, mis neil on õnnestunud erastada, ei ole mõeldud oma äranägemise järgi ümberkujundamiseks maksimaalse kasumi teenimise eesmärgil, vaid loodust tuleb seal säilitada võimalikult muutmatuna.

Ei tohi unustada, et mererandade pärisperemehed on veelinnud, kes on asustanud neid tuhandeid aastaid enne seda, kui inimene siia jõudis. Lindude arvu ja liigikuse säilitamise nimel peab inimene, kui ta tahab olla mõistusega olend, ohjeldama oma piiritut saamahimu, ja kui ta pole selleks suuteline, siis peab leiduma Eestis piisavalt pädev riiklik järelevalveorgan, kes meie rannikualasid taltsutamatute saamahimuliste eest kaitseks.

Praegune keskkonnaministeerium pole selles osas oma kohuse täitmisega küll toime tulnud.

Harri Mägi, TTÜ arvutitehnika instituudi dotsent

Mula nagu muda

Mati Sirkel muretseb hinge lagastava küünilisuse võimendamise pärast eesti massimeedias (PM 19.10.). Loodan, et Postimees pole seda pannud lehte kui kurioosumit.

Nimelt arvab viimases Loomingus Jürgen Rooste, et kui mõni «valu ja tunde ja teadmisega kirjapandud tekst» lehes ilmubki, pole selle lehtepaneku mõte valukohtadele tähelepanu juhtimine, vaid seda müüakse kui naljakat erandit.

Aega läks, aga aru sain, et las olla seegi ajakirjandus, mis toodab Seksi-Kristisid, Sae-Anusid, Aru-Terjesid, mudamadonnasid. Mida saab sinnagi parata, et Egon Rannet on uuesti siia ilma tulnud ja seekord Kaur Kenderi nime all lärmi lööb.

Uudishimu pole tõesti patt. Küll on ahastamaajav tasakaalu puudumine missioonitundlike lugude ja mula vahel. Mula on nagu muda. Eesti ajalehelugeja väärib paremat ninaesist. Ja asi vast nii loll ka pole, et moodne ajakirjanik küsiks: missioon - mis see on?

Valve Raudnask

Mugavused Kuremaa moodi

Minu õetütar lõpetas kevadel põhikooli ja läks edasi õppima Kuremaa Põllumajandustehnikumi. Sellega kaasneb elu ühiselamus ja sealt ka probleemid. Enne ühikasse kolimist tuleb anda allkiri, et sa ei tee seal süüa.

Nüüd söögist. Hommikusöök sööklas 9.00-9.30 - salat + kohv = 10 krooni, lõuna 11.40-12.30 praad + mahl = 24 krooni, õhtusöök 20.00 praad + mahl = 24 krooni.

Prae juurde käib siis soe (lihaga) või külm (hapukoor + sibul) kaste. Hind on mõlemal sama ja tihti juhtub nii, et soe kaste saab enne otsa, kui kõik söönud on.

Mujal söömas käia pole eriti võimalik. Lähedal asub ainult hamburgerikiosk. Jõgevale on 11 km ja bussisõit edasi-tagasi maksab 12 krooni.

Teiseks on puudu soojast veest. Seda antakse hommikul 6.00-7.30. Dushi all käimiseks tuleb aeg enne kinni panna. Aega on 15 minutit - 5 minutit ootad vett, 5 minutit pesed, 5 minutit paned riidesse. Rohkem sooja vett ei anta. Siis tuleb pesta juba külma veega. Loomulikult jäid paljud kohe haigeks.

Arvan, et selline olukord ei ole normaalne. Võiks teha ühikas mingi ruumi köögiks või lubada toas süüa teha ja vett soojendada.

Murelik tädi (kirja autor on Postimehele teada)

Naine on ikka naine

Kadi Mänd väidab: «Me ei saa oma seadusi üles ehitada miljoni aasta tagusele loodusseadusele.» (PM 12.10.). Huvitav, miks ei saa?! Me lausa peame seda tegema.

Kas pole just loodusseaduste eiramine viinud tänapäeva tsivilisatsiooni ummikusse? Võrreldes muistsete «metslastega» on meie elu-olu täiesti pahupidine.

Ise nimetame seda suurejooneliselt arenguks. Kahjuks on aga nii, et majanduse, teaduse ja tehnika areng on pöördvõrdeline inimlikkuse arenguga.

Kui pole aga inimlikkust, ei suuda me ka seadustega «oma tegemisi reguleerida».

Kadi Mänd kirjutab ka, et «soorollid on peale surutud läbi üldteadmiste ja ei peegelda reaalset elu». Kas mingi eriteadmine ütleb, et naine ei ole tegelikult naine ja mees ei ole mees? Et on vastupidi?

Mees saab ka lapsi ja kui tal juhtub olema «tippu jõudnud» naine, istugu kodus ja vahetagu pamperseid.

Kurb on just see, et lugupeetud võrdõiguslased ei mõtle meestele ega lastele. Kui keegi seaduslikku kaitset vajab, siis eelkõige keskmine eesti mees, kelle keskmine eluiga on kõigest 65 aastat.

Rääkimata kannatavatest lastest. Kuna loodusseaduse järgi saavad sünnitada ainult naised, on ju ka igasuguste täiendavate seaduste kehtestamiseta selge, et ema (naine) on lapsele-kodule kõige lähemal seisev isik, keda laps vajab nii füüsiliselt kui vaimselt.

Ükskõik kui eeskujulik hoolitsus ja kasvatus kellegi teise-kolmanda poolt ei korva iialgi ema armastust.

Kui naised peavad kõike muud tähtsamaks kui oma soorolli täitmist, siis ei tasu imestada, miks on meil nii palju vägivalda, kurjust, jõhkrust, hoolimatust jne.

Eks see kõik ole aastakümneid küpsenud vili. Ja kui palju on sellest kõigest kirjutatud-räägitud. Kõik läheb aga vanaviisi allamäge.

Kahjuks on maailmas asju, kus midagi «uut» ei ole võimalik leiutada. Või mõtlevad võrdõiguslased järgmise uue seadusega reguleerida ka sünnitamist?

Marve Abiline, Võrumaa