Ike Volkov: arhitektuur poliitilisel pinnasel

Ike Volkov. Foto: Toomas Huik.

Arhitektuur – see on ehituskunst. Kivinenud muusika. Dekoratsioon eluteatrile. Või on see hoopis tootmine? Arhitektuur ümbritseb meid kõikjal, ta on kõigi kunstide kodu.

Maja ja linn on küll kollektiivne looming, ent idee, nägemus, unenägu tekib ühe looja peas, see areneb, teiseneb, muutub projektiks, raiutakse kivisse. Ja püsima peaks ta jääma sajandeiks.

Tõsi, aeg tormab, majad kerkivad ja kaovad aina kiiremini. Tekivad uued ehituskunsti iidolid. Eesti on jõudnud maailma arhitektuurikaardile, teda on märgatud. Siin käivad silmapaistvad lektorid, võistlustel ja hindamiskomisjonides osalevad maailmanimed.

Meie arhitektide loomingut kohtab suurtes ajakirjades, üliõpilased on edukad kõikjal maailmas. Me muutume aina rahvusvahelisemaks, suur võimalus on Shanghai EXPO. Usun, me ei anna seda kaarti käest.

Mis on linn? Linn on koht, kus väikese poisi kõik unistused võivad täituda. Nõnda kenasti on öeldud.

Mis on poliitika? See on protsess, mille käigus erinevate sotsiaalsete subjektide (parteide) sihikindla tegevuse tulemusena jõutakse otsusteni, mis määravad suhetes kehtivad reeglid. Poliitiliste otsuste tegemisel tuleb saavutada kokkulepe, kompromiss.

Demokraatia on tõlkes rahva võim. Kuigi esindajad on rahva valitud, on neil otsustamise puhul ideaalis vabadus lähtuda oma paremast äranägemisest.

Diktatuur on autokraatlik valitsemisvorm, milles juhil on piiramatu võim otsuste tegemisel.

Näiteks Rooma riigis olid diktaatoril ulatuslikud volitused erakorralises seisukorras otsuste langetamiseks, kuid ta allus seadustele ning pidi oma otsuseid tagantjärele põhjendama.

Absoluutse monarhia eesmärgiks on tavaliselt peetud riigi ja ühiskonnaelu harmoneerimist ning ühiskondliku heaolu saavutamist, samuti võimalikult tõhusa valitsemissüsteemi loomist.

Kui inimeste üle pole kõrgemat võimu, siis valitseb nende seas kõikide sõda kõigi vastu. Teoorias on asi poliitikaga selge. Meie valime endale ise kompetentsed otsustajad. Küsimus on delegeerimise määras, hilisemas kaasarääkimise võimaluses. Ent kuidas on praktikaga?

Totalitarism on loonud vägevaid linnu, lõpetatud komplekse, usk ja andumus aga imelisi pühamuid ja püramiide. Kõige selle taga on julged otsused, kõva käsi, ennekõike aga tsentraliseeritud ressursid ja soov end  ajaloole  jäädvustada.

Napoleon Bonaparte – mitmed monumendid, kuigi ise oli ta kõige uhkem vee- ja kanalisatsioonisüsteemi ja toiduturgude üle Pariisis; Mussolini, kes rajas tänava üle antiiksete varemete, ilma milleta Rooma tänapäeval ei töötaks; Napoleon III, kes lõhkus linna struktuuri, asendades kitsad tänavad avenüüdega, mis teeksid võimatuks barrikaadide püstitamise ja võimaldaksid vastuhakkude korral kahuritel otsetule avada. Neid on loonud üks karm käsi.

Oleme Eestis läinud demokraatia teed, mis on tekitanud nii vaidlusi kui kohtuasju. Demokraatia eeldab kõigi otsustajate vastutustunnet ja kompetentsi, millest sageli puudus on. Eeldab häid nõuandjaid, kaalutletud otsuseid.

Erinevatel aegadel on arhitektuuri vallas olnud tagatubade kokkuleppeid, erialainimeste valikulist taandamist protsessidest. Head pole sellest tulnud. Poliitik on rahva huvide kaitsja.

Kui aga selle auväärse nime all esinev inimene üritab oma positsiooni kasutades läbi suruda otsuseid oma huvides, seades surve alla erialaspetsialistid, pole see kindlasti poliitika.

Linnaplaneerimine on väga pikaajaline, järjepidev ja osalt ka pöördumatu protsess. Kujundavad ju majad, teed, sillad, pargid meid ümbritsevat keskkonda sajandeiks, illustreerivad meie ettenägelikkust, võimekust, ilumeelt. Mida käime imetlemas välismaal? Ikka linnu, maju.

Linnaplaneerijad koondavad erinevaid arvamusi ja seisukohti, analüüsivad signaale ja esitavad poliitikuile otsustamiseks eelnõusid. Viimastel on õigus ja kohustus otsustada, valida variantide vahel, mitte aga jagada eelnevalt korraldusi.

Et Tallinn on kole ja ebamugav, loeme ja kuuleme? Ometi on siia tung. Siin toimub asju. Linn on arenev, muutuv, teisenev organism. Eri aegade konfliktid ja kompromissid, ümber- peale- ja juurdeehitised on väljaloetavad iga tänava näos. Neis väljenduvad erinevad ootused linnale. Nagu neid muresid veel vähe oleks – uue aja sünnitis valglinnastumine kummitab kui tont ning tekitab aina uusi probleeme.

Elu jooksul muutuvad inimese ruumivajadused vähemalt seitsmel erineval moel. Puuduvad lihtsad valikud. Loen: püütakse läbi raskuste luua korterite vahetuse süsteemi! Mujal Euroopas on üüripinnad kinnisvaraturust üle poole. Miks teha inimestest sunnismaised kinnisvaraarendajad?

Maailm muutub ja esitab uusi väljakutseid. Näiteks tõusuvee teema. Kus on selle kajastus meie linnaplaneerimises? Kuhu tekivad uued slummid? Jõukate linnaosasid ümbritsevad varsti kõrged müürid, monofunktsionaal­sed ärikvartalid langevad õhtuti vandaalide kätte.

Millal kaovad monofunktsionaalsed magalad? Miks peame läbi linna 90ga kihutama, kas vajame kolmetasandilisi ristmikke ka bensiinihinna äkilise tõusu ajal? Või hoopis midagi ökonoomset ja keskkonnasäästlikku – näiteks terviklikke asumeid, et ei peaks teenuse järele läbi linna kihutama? Kuidas mõjutab ummikutes istumine iivet ja migratsiooni, perekonna heaolu ja õnne? Selle kõigega tuleb pidevalt tegeleda.

Tallinnal on kümnete kaupa visioone ja arengukavasid, ent pole inventuuri, ei mäletata. Praegu on sobiv aeg arhiive korrastada, mõelda, aru pidada.

Projekteerimine on hierarhiline süsteem. Üldplaneering on aluseks detailplaneeringule, see määrab väiksemale maa-alale hoonestusõiguse, aga ka omajagu arhitektuurseid ettekirjutusi.

Kõiki planeerimisastmeid üleriigilisest planeerimisest detailplaneeringuni peab seaduse järgi teostama riik või omavalitsus, et muu hulgas tagada ka võimalikult paljude inimeste huvid keskkonna kujunemisel, tagada avalik ruum.

Planeeringule vastava hoone projekti tellib ja maksab kinni aga hoonestaja. Nii on ideaalis. Piir planeerimise ja ehitusliku projekteerimise vahel ongi ühtlasi piir avalike ja erahuvide vahel.

Peavad olema kindlad mõned väga lihtsad asjad – tänavate hierarhia, ehitusjoon, kvartali tihedus, hoonete mahud, otstarve, haljastuse põhimõtted. Muu on arhitekti professionaalsuse küsimus.

Ent üldplaneering on pidevalt uuenev protsess. Aeg muutub kiiresti, nõnda ka soovid ja vajadused erinevate pindade järele. Ent näiteks ainult sihtotstarbe muutmiseks tuleb seaduse kohaselt uus planeering koostada.

Praegu teeb Tallinn ise Nõmme üldplaneeringut, mis on äärmiselt positiivne. Alles esitletaks eskiisi, vaidlused aga koguvad tuure. Küsimus on ju valikutes. Kui me tahame ka edaspidi Tallinnas eripalgelisi asumeid, peame säilitama selle olemusliku, mis ta eriliseks teeb.

Paraku on avalike ja erahuvide probleem keeruline – pärast omandireformi kaasneb iga piiramisega (ka omaniku soovi takistamisega) omandiõiguse riive.

Miks ma ei või Nõmmele planeerida väikekinnistuid suurte majadega, küsib ärritunud ärimees, unustades, et ta tarbib siin vanaisade ettenägelikkust, kollektiivset hüve, mis on enamasti ka müügiargument – rohelus, spordirajad.

Kinnistu hinna määrab lubatav ehitusõigus. Ja surve omavalitsustele on suur, kuna ehitusõiguse andmisega luuakse omanikule lisaväärtus. Kinkijaks on KOV.

Uut ehitusõigust ei tuleks mitte kinkida, vaid õiglase hinna eest müüa. Paljudes maades on maatulundusmaa sihtotstarbe muutmine maksustatud (tuntud kui parenduslõiv või alusetu rikastumise piiramine).

Saadud raha tuleks kasutada planeerimisprojektide rahastamiseks, teede ja infrastruktuuri rajamiseks. Praegu on aeg sellele mõelda.

Otsustajad on poliitikud. Ent otsuste ettevalmistajad peavad olema professionaalid, kes kõiki vastukäivaid aspekte arvestades nõu annavad. Ehk on aeg taastada vähemalt Tallinnas suurte, linna arengut pikaks ajaks mõjutavate otsuste vaagimiseks erialainimeste nõukoda.

Seal võiks arhitektide kõrval olla ka mõni visionäär, aga keskenduma peaks põhimõttelistele küsimustele, kodanike ja eri ametkondade kohati vastukäivate nõuete analüüsimisele, terviklikule käsitlemisele, mitte üksikobjektidele.

Ülesandeks oleks pigem probleemidele tähelepanu juhtimine, otsustajate nõustamine. Mitmel maal on midagi sellist ka riigi tasemel. Kehvadel aegadel tuleb kompetents koondada, killustamine lõpetada.

Lõpetuseks mõned postulaadid, mis on ammu teada. Linn ja riik peavad oma maid enne hoonestusõiguse seadmist või müümist ise planeerima, looma inimestele erinevaid võimalusi kodu rajamiseks terviklikult arendatud piirkonnas. Tuleb reserveerida maad linnale ja riigile tähtsate objektide tarbeks.

Tuleb luua planeeringute analüüsi- ja monitooringusüsteem. Mööda ametiasutusi laialipillatud kompetents tuleks koondada, seadusandlus üle vaadata. Protsessid efektiivsemaks muuta.

Poliitikute (Tallinna puhul volikogu) põhiline roll peab olema linna arengumudelite väljatöötamine, linna planeerimine, keskkonna kvaliteedi tõstmine, sisuline töö selle kallal. Ja linna peaarhitekt peaks olema apoliitilise linnavalitsuse täieõiguslik liige.

Linnaruumis tähtsad objektid peaksid olema innovaatilised, nende järgi hakatakse tulevikus hindama meie aega.

Riigihangete seadus tuleb õigesti tööle panna, praegune olukord, kus otsustab vaid (sageli ebarealistlik) odavus, mitte kompetents, kus tegijalt ei küsita kvalifikatsiooni, kus piisab vaid registreeringust registris, viib innovatsiooni kadumisele, keskkonna labastumisele, valed otsused linnaehituses maksavad kätte aastate pärast.

Ükski seadus ei tegele iluga, aga inimene võpatab, kui ilusat näeb. Ta tunneb ära. Avagem silmad. Piisab vaid pilguheitmisest aknasse, et näha, kui palju kaunist on meie ümber!