Šveitsi minaretikeeld: Euroopa häälekas alistumine

Mihkel Mutt Foto: Peeter Langovits

Kolumnist Mihkel Mutt võrdleb Šveitsi rahva otsust riiki rohkem minarette mitte lubada püssipaukudega, mis meie iseseisvuse kaotusel idapiiril kõlamata jäid.

Šveitslased otsustasid eelmisel pühapäeval, et lisaks juba olemas olevale neljale minaretile ei tohi nende maale neid rohkem ehitada.

Oh seda kriitikaämbrit, mis neile nüüd selle peale igast maailma suunast on kaela kallatud! See tundub ebaproportsionaalne isegi juhul, kui šveitslased oleksid oma otsust tehes olnud tõesti täiesti pimedusega löödud (aga millest asi on kaugel).

Et pahased on islamiriigid, nagu Indoneesia, Egiptus või Pakistan, võib mõista. Samuti ka Amnesty-taoline organisatsioon või ÜRO, kus jäme ots on teadagi milliste jõudude käes.

Aga šveitsi rahva (just nimelt!) otsust on kritiseerinud ka OSCE, Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liit, rääkimata muudest organisatsioonidest ja üksikutest riikidest.

Krooni pani kõigele pähe Vatikan, kes avalikult toetas Šveitsi enda piiskoppide protesti – põhjendusega, et minarettide ehitamise keeld olevat hoop usuvabaduse pihta.

Šveitsis on kahtlemata tugev sekulaarne traditsioon ja religioossete paisutuste suhtes ollakse valvsad. Näiteks oli seal aastani 1973 keelatud jesuiitide ordu, kuna peljati, et katoliiklik fanatism võib õõnestada lojaalsust oma riigile.

Samas on paljurahvuseline Šveits vägagi ususalliv ning teiste konfessioonide pühakodade kõrval on riigis 200 mošeed.

Üks väheseid positiivseid vastukajasid referendumile (lisaks mitmele Euroopa parempoolsele parteile) tuli aga Venemaalt – üsna arusaadavatel põhjustel. Tehnilises mõttes pakub ehk huvi Venemaa seletus, et minarett oli vajalik ajal, mil puudusid tänapäevased info- ja sidevahendid.

Kuna enamikul polnud vanasti isegi kella, siis oli muessini kutse ainus võimalus usklikke palvele koguda. Nüüd polevat minarettide järele enam vajadust.

Aga muidugi pole asi minarettides, vaid islamis. Seoses sellega kohtab maailmast tulevaid kommentaare lugedes mitut ekslikku klišeed. Üks on väide, nagu oleks šveitslaste islamihirmu taga terrorism ja plahvatused New Yorgis, Madridis ja Londonis.

(Loomulikult arvavad niimoodi eeskätt endaga toimuvat üle tähtsustavad ameeriklased, kes usuvad tõemeeli, et «pärast 9/11 pole maailm enam endine».)

Ent kuigi need olid ootamatud ja võikad sündmused, jäävad need inimeste mälus tasapisi siiski juba minevikku. Rohkem kui ühekordsed aktsioonid teeb inimesi ärevaks see, mida nad näevad ja kogevad päevast päeva. Nad ei karda niivõrd uusi plahvatusi, kuivõrd oma maa hiilivat ülevõtmist.

Ma ei usu, et enamik inimesi oleks põhimõtteliselt immigrantide vastu. Lõppeks toovad nood asukohamaa ellu nii palju vaheldust ja värsket verd. Küll aga äratab kahtlust, kui tulijad hakkavad liiga omaette hoidma.

Keegi ei ootagi, et nad otsemaid kõik kohaliku elu tavad üle võtaksid ja oma senise sotsiaalse olemuse maha salgaksid.

Aga nad peaksid tundma huvi valikkodumaa elu vastu ning selles oma kohale asuma, et – piltlikult öeldes – ühist vankrit vedada.

Ent nagu teada, selle asemel tulijad tihti getostuvad vabatahtlikult ja põrnitsevad enda tõmmatud traadi tagant altkulmu, üksnes lüpstes asukohamaa heldet sotsiaalsfääri.

Kui immigrantide usk, riietus, keel, eluviis tervikuna erineb tunduvalt põlisrahva omast, samas nad paljunevad viimastest tunduvalt kiiremini, siis on ohutunne ja paanika põliselanike hulgas kerge tekkima.

(Moslemeid on Šveitsis küll ainult viis protsenti, aga see on tekkinud suhteliselt lühikese aja vältel.) Aga eelmiste sajandite tekitatud «süümekate» küüsis heaoluühiskonna tegelased piitsutavad end masohhistlikult, väites, et kõiges on süüdi üksnes vastuvõtvad maad ning et neil lasub esmakohustus tulijad «tantsule paluda».

Väidetakse, et laias laastus on islam rahumeelne ja et minarettide keelamisega Šveitsis mängitakse trumbid islamiäärmuslaste kätte (enamik Šveitsi moslemeid on pärit Balkanilt).

Ja viidatakse mitmesugustele maailmaajaloolistele paralleelidele. Aga mida me hakkame praegu peale teadmisega, et kunagi oli islam tõesti väga edumeelne, et neil olid ülikoolid ja kõrge olmetsivilisatsioon, ususallivus ja luuletamine?

See on mineviku kauge sära. Samuti kuulub minevikku tõsiasi, et kristlus oli kunagi sama sõjakas ja sallimatu kui islam praegu. Võib-olla viiesaja aasta pärast on islam tõesti jälle teistsugune.

Meie aga elame praegu, mil tõusev trend on sõjakas islam, mis tahab maailmas šariaati kehtestada. Olgu peale, et niimoodi otsesõnu väitjaid on suhteliselt väga vähe. Olgu peale, et koraani saab kahtlemata erinevalt tõlgendada – selge on see, et ka islami äärmuslik suund leiab just sealt endale õigustust.

57,5 protsenti šveitslasi ilmselt leidis, et kuigi maailmas on ülekaalus mõõdukas ja isegi leebe islam, on praktika näidanud, et leebe islam muutub radikaal­seks islamiks palju kergemini kui …mitteislam!

Euroopa lehtedes on veel arvatud, et Šveitsi ja üldse islamofooobia puhul avaldub alateadlik protest Türgi astumise vastu Euroopa Liitu. Siin ei maksaks islami faktorit üle tähtsustada.

Pigem on Türgi kuvandit mõjutanud meie kollektiivsesse alateadvusse ladestunud lugematute põlvkondade hirmu ja õuduse lood, mis algasid vist hunnidest, jätkusid mongolite ja teiste Aasiast tulnud sõdalastega. Türklased on selles reas ajaliselt viimased.

Kahtlemata panid ka tolle aja eurooplased julmusi toime, aga alati mäletatakse rohkem teiste julmust kui endi oma. Türgi ei tundu võõras mitte esmajoones selle pärast, et seal elab palju moslemeid, vaid mingi üldisema mentaliteedi poolest.

Šveits on teatavasti maailmas erandlik riik, kuna seal otsustatakse enamik tähtsaid asju referendumiga.

Samuti on tulnud sageli just altpoolt ettepanekud, mis küsimused üldse vajavad hääletamist. Võib muidugi filosofeerida, kas see on ikka demokraatia, kui enamus otsustab vähemuste õiguste üle.

See ei ole vist küll täiuslik esindusdemokraatia. Samas aga – kes valib välja need vähemused, kel on õigus n-ö olla arvesse võetud? Sest kusagil on piir, kõiki vähemusi ei saa arvesse võtta.

Aga välja valib neid siiski taas enamus. Vähemus ei saa ennast ise valida. Demokraatia olemuse nõiaring on kiire sulguma.

Šveitsi süsteem on saanud funktsioneerida üksnes vana ja tugeva poliitilise kultuuriga maal, kus kõik inimesed tunnevad oma vastutust kodanikena. Praegu öeldakse, et harva on lõhe eliidi ja massi vahel olnud Šveitsis nii suur kui praegu.

Valitsus on silmanähtavalt õnnetu ja pea kaotanud. Samas ei saa ju teha nii, et referendum on siduv üksnes juhul, kui eeldatav tulemus on valitsusele meelepärane. (Seejuures meenuvad kohe Lissaboni leppe läbikukkumised ja referendumitest hoidumine enamikus riikides.) Seda enam, et säärast tulemust nagu praegu ei osanud Šveitsis keegi oodata, isegi mitte referendumi algatajad mitte.

Suurte lehtede tehtud arvamusuuringud näitasid kindlalt, et rahvahääletus kukub läbi. Tuleb välja, et inimesed ei tarvitse säärastel küsitlustel ausalt vastata – juhul kui nad kardavad, et nende vastus võib olla poliitiliselt ebakorrektne.

Samuti ilmneb, et tugevalt tulid asja taha ka vasakpoolsed ja liberaalsed ringkonnad.

Šveitsil on olnud traditsiooniliselt hea läbisaamine paljude islamiriikidega, mis praegu võib tagasilöögi saada. Naftašeikide kättemaks võib tuua suurt kahju Šveitsi majandusele, mille üheks alustalaks on pangandus.

Meenutagem, et mõne kuu eest oli Šveitsil ebameeldiv intsident Liibüaga. Diktaatori poeg Hannibal ja tolle naine võeti lühikeseks ajaks vahi alla, süüdistatuna oma teenijate väärkohtlemises.

Selle tagajärjeks oli peaaegu diplomaatiline skandaal ja Liibüa firmad võtsid Šveitsi pankadest välja miljardeid franke.

Tundub, et pikemas perspektiivis pole äsjasest referendumist suurt kasu. Süümetundelise Euroopa juhtkonna enamus korrutab inimõiguste konventsiooni ja teisi neile pühasid tekste. Loomulik, et keegi kusagil üksnes rõõmustab selle üle – ise kaevavad endale hauda.

Siiski kõlab Šveitsi referendum minu kõrvadele natuke nende püssipaukude moodi, mis Eestil venelaste sissetungi puhul andmata jäid. Nüüd vähemasti keegi hakkas vastu.