Läti seimi sissepääsu valvav turvamees nõuab minult isikuttõendavat dokumenti. Nähes Eesti ID-kaarti, küsib kõrval seisev parlamendi pressitöötaja, kas tegu on juhiloaga.
Nils Niitra: Läti viletsad naabrid
Vastan, et tegu on ID-kaardiga – me valime sellega kodus arvuti taga. Ja veidi unelevalt teatab too PR-näitsik, et ka Lätis olid sellised plaanid, aga vaat teie Eestis tegite asja ära.
Säärast Eesti ja ka Leeduga võrdlemist kohtab Lätis praegu kõikjal, sest naaberrahvas üritab lahti mõtestada riigi Baltikumi viletsaimaks saamise põhjuseid.
Paljudele eestlastele meeldib end praegu naaberrahva veel suurema õnnetuse paistel soojendada. See aitab hetkeks unustada, et meilgi on väga külm.
Tegelikult on lätlastel liiga lahjad eeskujud. Baltikumi keskriik on surutud kotletina Leedu ja Eesti vahele ja Nõukogude ajal puudus lätlastel võimalus näha, kuidas elavad rahvad, kellelt tegelikult maksab eeskuju võtta.
Meie õnn siin Eestis seisneb selles, et kõrval asub maailma jõukamate riikide hulka kuuluv Soome.
Aga kõigi kolme Balti riigi kõrval on veel üks gigant, mille halba eeskuju ja mõjusid ei tasu alahinnata. Eesti ja Läti asuvad ajalooliselt lääne ja ida kultuuri piirialal. Sellest tulenevalt käib Eestiski igapäevaselt idaslaaviliku ja lääneliku ärikultuuri või bütsantsliku ja lääneliku poliitkultuuri vaheline võitlus.
Läti suuremate linnade elanike enamuse moodustavad inimesed, kes tulid naaberriiki elama Nõukogude ajal. Paraku pärisid paljud neist paratamatult ka oma väärtushinnangud eelmisest formatsioonist, mis tähendab, et edukas äri kujutab endast eelkõige häid sidemeid ja võimalusel kellegi tagant varastamist.
Läänelike eeskujude puudumisel ja mujalt sissetulnute domineerimise tulemusena võis juhtuda, et ka osa lätlastest võttis omaks idaslaaviliku äri- ja poliitkultuuri.
Juba 1990. aastatel kurtsid Eesti ettevõtjad, et Lätis on äri ajamine seal lokkava korruptsiooni tõttu pea sama võimatu kui Venemaal. Bütsantsliku mentaliteedi osa on Eesti ärikultuuri ja poliitika kujunemises ilmselt tagasihoidlikum kui Lätis.
Tõsi – Ida-Viru oligarhid ja nende hüpiknukkudest linnapead pole ju kuhugi kadunud, nagu ka eestlastest bojaarid.
Eri kultuuride piirid ei jookse vähemasti Eestis juba mõnda aega pelgalt rahvusi pidi. Küll aga on siinsete venekeelsete tausta sisse programmeeritud teatud paratamatus.
Eesti rahvusest ettevõtjad ja poliitikud hakkasid juba enne taasiseseisvumist purssima soome ja inglise keelt ning mööda Lääne-Euroopat ringi kolama, sellal kui venekeelsete enamus jäi pikemaks seotuks ajaloolise emamaaga.
Sealt ehk ka asjaajamise kombed, mis on mõnel mehel visad muutuma.