Raivo Suni
ETV arengukava töörühma juht
Mis maksab Riigikogu sõna
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimaste aastate sügised on alanud Eesti Televisioonile suhteliselt sarnaselt. Algul on lootus ja usk, et parlament ja valitsus mõistavad rahvustelevisiooni virilat seisu, tagavad sellele küllaldase finantseeringu - selleks, et toota ajatuid kvaliteetsaateid.
Seejärel algavad parlamendivaidlused ning ETV leiab oma eelarverealt ligikaudu samasuguse numbri, nagu see oli eelmisel ja üle-eelmisel aastal. Kriis süveneb, pinged suurenevad, rahvustelevisioon hävib.
Tänavu on lootused suuremad, sest suve hakul kiitis Riigikogu heaks Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio arengukava järgmiseks kolmeks aastaks. Arengukavaga sai kinnituse ka rahvusringhäälingu finantsvajaduste plaan, mille kohaselt Riigikogu nägi ETV ja Eesti Raadio tegevuskuludena ette senise 217 miljoni krooni asemel 342 miljonit krooni.
Juba arengukava koostamise aegu kuulsime ohtralt skeptikute pilkeid, kes ütlesid: «Jah, see kõik on tore ja õige, mis te kirja panite, kuid… ärge lootkegi, et riik selleks raha annab.»
Skeptikutel võib olla õigus. Ringhäälingunõukogu on saanud kätte esimesed numbrid rahandusministeeriumist ja need kinnitavad ühte - ETV eelarve hoopis väheneb. Jätkub kõik see, mis on saatnud Eesti Televisiooni 1990. aastate algusest.
Rahalise katteta muutub arengukava mõttetuks. Viis kuud sisutihedat tööd, vaidlused Riigikogu kultuurikomisjonis ja parlamendis jooksevad tühja. See on asja üks külg. Suurem probleem on aga see, et Eesti suuremaid kultuuritööstusettevõtteid jätkab hääbumist.
Arengukava koostades viitasime mitmetele ohtudele, mida põhjustab senise alafinantseerituse jätkumine. Esiteks, Eesti Televisioon ei suuda täita neid ootusi, mida ühiskond on talle pannud. Me ei suuda toota loovust arendavaid ja vägivalda taunivaid lastesaateid, kvaliteetseid kultuuri- ja haridussaateid, «Mehed ei nuta» sarnaseid püsiva väärtusega telefilme.
Teiseks, süveneb Eesti Televisiooni tehniline mahajäämus. Rootsi telekolleegidele pakub ETV juba praegu huvi muuseumina, kus saab näha isade ja vanaisade aegset teletehnikat. Mõne aasta pärast, kui suur osa Euroopast on läinud üle digitaaltehnoloogiale, ei suuda analoogtehnoloogial põhinev ETV ühilduda teiste riikide ringhäälingusüsteemide ja rahvusvahelise programmivahetusega.
Kolmandaks, jätkuv majanduslik ebastabiilsus ja pidev alafinantseeritus seab kahtluse alla Eesti Televisiooni jätkusuutlikkuse. ETV ei suuda juba nüüd tagada oma töötajatele elukalliduse kasvu arvestavat palgatõusu, panustada teleprofessionaalide koolitusse ega olla atraktiivne tööandja tippspetsialistidele.
Ja neljandaks, Eesti Televisioon ei suuda nüüdisajastada oma säilitusfondi, mistõttu suur osa rahvuskultuuri ja Eesti ajaloo seisukohalt unikaalset filmi- ja videomaterjali muutub järeltulevatele põlvedele kasutuskõlbmatuks.
ETV on näidanud üles head tahet ja soovi viia ellu arengukavaga võetud kohustusi ja lubadusi. Lähiajal alustab rahvustelevisioon palgareformi, mille tulemusena rakendub ETVs uus palgasüsteem.
Muutused toimuvad ka programmis. Sügisest taastab Eesti Televisioon õhtuse «Lasteekraani». Rahapuudusel jõuavad esialgu eetrisse peamiselt välismaised lastesaated ja sarjad. Ettevalmistused käivad selleks, et jaanuarist tuua ekraanile uus originaallastesaade.
Lisaks «Lasteekraanile» käivitatakse novembrist reedeõhtused teatrietendused, alustatakse mitme uue ühiskonnaelusaatega ning jätkatakse tööd kodumaise dokumentaalsarja «Eesti lood» ettevalmistamisel.
Kiitnud heaks Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio arengukava, võtsid valitsus ja Riigikogu endale moraalse kohustuse tuua Eesti rahvusringhääling kriisist välja. Rahandusministeeriumi kava vähendada ETV eelarvet tundub selle taustal enam kui kummalisena.
Saab näha, kui palju maksab Eestis parlamendi sõna.